Head Vabariigi aastapäeva. Marek Sadam
Olgu siis akadeemiline või mitte nii akadeemiline, meie peaksime teineteisega rääkima, mõtteid vahetama, mitte minema pimesi erakordselt libedat teed.
Pealtnäha tühine hetk, aga mulle kuidagi sügavamat mentaliteeti kõnelev.
Mulle lihtsalt ei anna rahu pilt meie ühest välispoliitika esinäost südasuvisel Lottemaal. Lapsed ümberringi. Väljaveninud maika, õllest ja suvepäikesest punetav nägu. Isiklik aeg, ise teame, mis teeme, aga siiski - mu armsad, see pole see, kuidas vähemalt mina, enda keskharidusega, esinduslikkust näen. Asi pole ju vaid välimuses, aga sellest kumas teatud mõtteviis, hoiak. Ülbus, hoolimatus. Seda kõike on maailmas niigi.
Häbi oli. Mitte sellel inimesel. Minul. Häbi enda pärast, et elan maal, kus lokkav rumalus kombitsad laiali heitnud, ning toiduahela aplad kaanid nende otsas uue ajaloo tõmbetuultes kaasa lehvimas.
Loomulikult ei võtnud see armastust maa ja rahva vastu. Lihtsalt neid pilte on nii palju, et mure istub õlgadel, ei lase tasa olla.
Me ei saa enam elada väiklases, kollaste pealkirjade, tagarääkimiste, isikliku vihkamise argipäevas. Meie iga päev vaba maana on ime. Ükski pomm pole Eestit päästnud, ainult mingi seletamatu tarkus, mis aeg-ajalt ilmub ja hoiab. Hoiab, sest järelikult on meid selles suures süsteemis, elus, kulgemises veel vaja. See pole juhus, vaid privileeg, mida tuleb väärikalt kanda.
Plärtsudes, rusikatega vehkides, trükimusta loopides, ei püsi ükski inimene, pere ega ammugi riik.
Ma ei arva, et peaksime kellegi ees lömitama, aga kaklusega saab ennast kehtestada vaid teatud sorti pidudel, kus uued üheksakümnendad kõrvus, sõnad võib-olla leidlikud, aga mõte nõrk. Vaid oskus viisakalt suhelda, argumenteerida, mitte vihastuda, saab viia püsimajäämiseni. Isegi kui rumalus neelab või tulevad kaotused. Vaid nii jäädakse püsima.
Mitte ainuski uus tehnoloogia ei tapa inimkonda. Maailm peabki olema avatud uuele. Õpime koos targalt kõige teadusmoodsaga elama. Seni kuni on alles kasvõi üks inimeseks jääda sooviv inimlik inimene, on meil lootust. Inimest saab hävitada tegelikult vaid inimene ise. Muuseas riikigi saab hävitada riik ise. Süües suures mugavuses iseend.
Mina ei arva, et peaksime tagasi minema aega, kus maikalik mõtteviis lokkas ja domineeris vaid üks arvamus. Üks partei, üks käsk ning mandunud maailmavaade.
Kummaline tõsiasi. Need, kes jutlustavad ülihoolivusest, põlgavad tegelikult kõiki, kes veidigi enda vaadet omavad. Ei peaks. Meid kõiki on vaja. Nii nagu ka tarka Eestit suure rumaluse keskel.
Riietume siis taas sisemiste pidulike kleitide ja ülikondadega. Katsume olla rohkem kui säutsud, hetkelised sähvatused või viisteist sekundit tähepanu.
Terve maailm pole Eesti, küll on aga Eesti suure maailma oluline ja vajalik osa.
See kas teistega sarnaselt rumal või pisike kuid targalt leidlik, on juba meie endi teha.
Rumaluses upume, aga tarkuses püsime ning tõuseme taas.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
Marek Sadam
https://www.facebook.com/lihtsalt.sadam
Loe lisaks
