Inimese elu võib võrrelda paadiga, mille ta varases nooruses endale ehitab ja seda edaspidi üha täiustab või vajadusel parandab. Aega aga jõega, mis seda kannab - kord laisalt voogav, kord rahulikult kärestikuline, sula aegu ületulvav ja põua ajal madalaks kuivav. Kriisiaeg sarnaneb keeriskosega, mil juhitamatu force majeur haarab inimese täiesti oma võimusesse.
Selles olukorras saab inimene toetuda ainult iseendale, paadile, milles ta istub ja/või nendele, kellega ta on samas paadis. Paanika, hirm, viha ja valu, enese ja teiste süüdistamine ei aita, vastupidi, mida rahulikumaks jääd, seda rohkem on võimalik tähele panna ning aru saada, mis tegelikult toimub, kuhu vool kisub, millised on ohud, riskid ja võimalused olukorrast välja tulla ja kellele on võimalik abiläsi ulatada.
---------------------
Igaühe enda valida on, mis puust ta oma paadi uuristab ja kas ta sinna midagi meelespidamiseks sisse lõikab.
Selles olukorras saab inimene toetuda ainult iseendale, paadile, milles ta istub ja/või nendele, kellega ta on samas paadis. Paanika, hirm, viha ja valu, enese ja teiste süüdistamine ei aita, vastupidi, mida rahulikumaks jääd, seda rohkem on võimalik tähele panna ning aru saada, mis tegelikult toimub, kuhu vool kisub, millised on ohud, riskid ja võimalused olukorrast välja tulla ja kellele on võimalik abiläsi ulatada.
---------------------
Igaühe enda valida on, mis puust ta oma paadi uuristab ja kas ta sinna midagi meelespidamiseks sisse lõikab.
Lisa kommentaar