Mõtteid elust 111
Kui naine asendab sind rahuga – mitte teise mehega –, võid olla kindel, et kõik on tõesti läbi. See on see osa, mida nii paljud kahe silma vahele jätavad. Nad näevad tema vaikust ja arvavad, et ta on lihtsalt segaduses, et tema eemaldumine on ajutine, et ta on lihtsalt emotsionaalne ja tuleb tagasi, kui torm möödub. Aga nad ei taipa järgmist: kui naine hakkab rahu ihkama rohkem kui sinu kohalolekut, oled sa ta juba kaotanud.
Ta ei otsi kedagi teist, kes teda päästaks. Ta ei taastu – ta taastab. Ta ei looda sind armukadedaks teha – ta teeb end vaikselt ja võimsalt uuesti terveks. Naise kõige peatamatum versioon on see, kui teda ei pea enam ära kuulama, parandama ega tema eest võitlema – sest ta on lõpuks leidnud turvalisuse omaenda ruumis.
Asi pole selles, et ta sind ei armastanud. Tegelikult armastas ta sind nii sügavalt, et unustas armastada iseennast. Ta ilmus kohale, seisis sinu kõrval ja andis sulle tuge, mida sa isegi ei teadvustanud, et sa seda vajad. Aga lõpuks ta väsis – väsis miinimumi palumisest, väsis oma väärtuse kahtluse alla seadmisest, väsis tundest, et sinu armastamine tähendab tükikese iseendast kaotamist.
Nii et nüüd on ta kaose vahetanud selguse vastu. Vaidlused vaiksete hommikute vastu. Ärevus sügavate, rahulike hingetõmmete vastu. See pidev munakoortel kõndimise tunne on asendunud pühapaigaga, mille ta on ehitanud oma rahu jaoks. Pole valjuhäälseid lahkumisi, dramaatilisi hüvastijätte – vaid õrn ja resoluutne eemalolek. Sest kui naine tõeliselt terveneb, ei aja ta taga lõpplahendust – ta saab ise selleks.
Teisele mehele oleks võinud andeks anda. Temaga oleks saanud võinud võistelda, nutta või anuda. Aga kui rahu astub sisse ja võtab su koha, siis mõista, et tema hing on juba edasi liikunud – ja sinna, kuhu ta läheb, sind lihtsalt ei kutsuta.
Iga naine, kes sa oled valinud iseenda, kes sa oled valinud rahu valu asemel ja tervenemise kaose asemel – see on sinu tugevus - vaikne revolutsioon. Sinu teekond on tõestus, et mõnikord on kõige vapram asi, mida saad teha, lahkuda ja luua elu, mis tundub koduna sinu enda südames.
Loe lisaks
Ta ei otsi kedagi teist, kes teda päästaks. Ta ei taastu – ta taastab. Ta ei looda sind armukadedaks teha – ta teeb end vaikselt ja võimsalt uuesti terveks. Naise kõige peatamatum versioon on see, kui teda ei pea enam ära kuulama, parandama ega tema eest võitlema – sest ta on lõpuks leidnud turvalisuse omaenda ruumis.
Asi pole selles, et ta sind ei armastanud. Tegelikult armastas ta sind nii sügavalt, et unustas armastada iseennast. Ta ilmus kohale, seisis sinu kõrval ja andis sulle tuge, mida sa isegi ei teadvustanud, et sa seda vajad. Aga lõpuks ta väsis – väsis miinimumi palumisest, väsis oma väärtuse kahtluse alla seadmisest, väsis tundest, et sinu armastamine tähendab tükikese iseendast kaotamist.
Nii et nüüd on ta kaose vahetanud selguse vastu. Vaidlused vaiksete hommikute vastu. Ärevus sügavate, rahulike hingetõmmete vastu. See pidev munakoortel kõndimise tunne on asendunud pühapaigaga, mille ta on ehitanud oma rahu jaoks. Pole valjuhäälseid lahkumisi, dramaatilisi hüvastijätte – vaid õrn ja resoluutne eemalolek. Sest kui naine tõeliselt terveneb, ei aja ta taga lõpplahendust – ta saab ise selleks.
Teisele mehele oleks võinud andeks anda. Temaga oleks saanud võinud võistelda, nutta või anuda. Aga kui rahu astub sisse ja võtab su koha, siis mõista, et tema hing on juba edasi liikunud – ja sinna, kuhu ta läheb, sind lihtsalt ei kutsuta.
Iga naine, kes sa oled valinud iseenda, kes sa oled valinud rahu valu asemel ja tervenemise kaose asemel – see on sinu tugevus - vaikne revolutsioon. Sinu teekond on tõestus, et mõnikord on kõige vapram asi, mida saad teha, lahkuda ja luua elu, mis tundub koduna sinu enda südames.
Loe lisaks