Viimased viis päeva on minu jaoks olnud üpris keerulised.
Kolm kurba teadet, mis viib mõtted elu haprusele ja tema erinevatele ootamatutele keerdkäikudele.
Tuleme siia maailma,et täita eesmärk, mille oleme endale seadnud. Kahju on, et täpse ülesande olemuse oleme siia maailma jõudes unustanud, kuid ühel või teisel moel püüame seda siiski täita.
Ühed valivad iseenesest õige ja kõige otsesema tee, kuid teistel läheb aega, et õige rada leida ja mõned ei leia seda üldse, mis tähendab, et nad peavad ikka ja jälle uuesti üritama oma eluülesannet täita.
Kindlasti on minu kallis klassiõde Krista kõik varasemalt võetud eesmärgid täitnud 1000 kordselt. Kõik need teadmised ja oskused, kogu soojus ja tähelepanu, mida ta on jaganud, jäävad kauaks saatma inimesi, kellega tal on olnud kokkupuude.
Püüdsin kuulata, mis võiks olla laul tema jaoks. Kas selleks on “Ta lendas mesipuu poole” või mõni muu isamaaline laul, kuid täiesti ootamatult minu jaoks oli selleks “Kastehein”
Kasteheinas kummuliMu meeled tärkasidValget laeva ei tulnudkiKuid lootus mulle jääb
Kuigi laulus on, et “valget laeva ei tulnudki”, siis tegelikult ta ju tuli. Alati peab olema ootus ja lootus uuele ning uhkemale Valgele Laevale, sest oluline on mitte jääda puhkama juba saavutatule, vaid püüelda ikka uute ja uhkemate Valgete Laevade poole - see viib elu edasi.
Sest hunt kes leidis omaAsjata ei ulu Hunt on Eesti rahvusloom ja minu jaoks alati väga sümpaatne. Tunnen, et talle tehakse kohati liiga. Hunt oma loomult on väga perehoidev, väga ustav ja truu - see on just nagu Krista pere - tema ja 3 tegusat meest, kes koos sammuvad seatud eesmärgi poole. Krista ei teinud suuri sõnu - ta tegutses ja tema tegevus viis Eesti elu edasi.
Toetust, armastust ja andestust kõigile kallitele.
Loe lisaks
