Mõtteid elust 116, Eneseväärtustamisest
Kui inimene tunneb end alahinnatuna, ei kõnni ta alati ära.
Sageli ta jääb, aga ta hakkab muutuma.
Alguses on muutus vaikne, peaaegu nähtamatu neile, kes tegelikult ei näe.
Ta lõpetab oma arvamuse väljaütlemise – mitte sellepärast, et tal oleks öeldu otsa saanud, vaid sellepärast, et ta on mõistnud, et tema häält enam ei kuulda.
Tema sõnad sumbuva vastuseta ja märkamatult vaikusesse, kuid mitte sellepärast, et need ei oleks olulised, vaid sellepärast, et tal on tunne, et neid ei vajata.
Ta lõpetab küsimise, kuid mitte sellepärast, et ta enam ei hooliks, vaid sellepärast, et pidev miinimumi küsimine on emotsionaalselt kurnav.
Ta naeratus hakkab hääbuma – mitte korraga, vaid aeglaselt, nagu päike taandub paksude pilvede taha.
Tema naer hääbub – mitte sellepärast, et poleks millegi üle naerda, vaid sellepärast, et rõõmu on raskem leida.
See muutus ei ole kiire.
See on vaikne taganemine – vaikne lahtiütlemine enda nendest osadest, mis tundusid nähtamatud, kuulmata ja alahinnatud.
Jääb alles keegi, kes on vaoshoitum, valvsam – mitte nõrgem, vaid muutunud.
Ikka tugev, ikka võimekas – aga erinev. Versioon iseendast, mida kujundab vaikus ja toetab vastupidavus.
Inimene ei pea lahkuma, et kaduda.
Mõnikord algab eemalolek seestpoolt ammu enne, kui keegi teine seda märkab.
Ja selleks ajaks, kui seda märgatakse...
võib olla juba liiga hilja midagi ette võtta.
Austus, tunnustus, lahkus – need on inimestevaheliste suhete alused, põhiväärtused.
Loe lisaks
Sageli ta jääb, aga ta hakkab muutuma.
Alguses on muutus vaikne, peaaegu nähtamatu neile, kes tegelikult ei näe.
Ta lõpetab oma arvamuse väljaütlemise – mitte sellepärast, et tal oleks öeldu otsa saanud, vaid sellepärast, et ta on mõistnud, et tema häält enam ei kuulda.
Tema sõnad sumbuva vastuseta ja märkamatult vaikusesse, kuid mitte sellepärast, et need ei oleks olulised, vaid sellepärast, et tal on tunne, et neid ei vajata.
Ta lõpetab küsimise, kuid mitte sellepärast, et ta enam ei hooliks, vaid sellepärast, et pidev miinimumi küsimine on emotsionaalselt kurnav.
Ta naeratus hakkab hääbuma – mitte korraga, vaid aeglaselt, nagu päike taandub paksude pilvede taha.
Tema naer hääbub – mitte sellepärast, et poleks millegi üle naerda, vaid sellepärast, et rõõmu on raskem leida.
See muutus ei ole kiire.
See on vaikne taganemine – vaikne lahtiütlemine enda nendest osadest, mis tundusid nähtamatud, kuulmata ja alahinnatud.
Jääb alles keegi, kes on vaoshoitum, valvsam – mitte nõrgem, vaid muutunud.
Ikka tugev, ikka võimekas – aga erinev. Versioon iseendast, mida kujundab vaikus ja toetab vastupidavus.
Inimene ei pea lahkuma, et kaduda.
Mõnikord algab eemalolek seestpoolt ammu enne, kui keegi teine seda märkab.
Ja selleks ajaks, kui seda märgatakse...
võib olla juba liiga hilja midagi ette võtta.
Austus, tunnustus, lahkus – need on inimestevaheliste suhete alused, põhiväärtused.
Loe lisaks