Elust enesest

Valikutest 3 . Mineviku varjud.

 Olukord või sündmus ei pruugi olla halb, sest see sõltub sellest, millise tähenduse sa antud olukorrale annad. Kui keskendud halvale ja ebaõnnestumisele, programmerid sa ennast juba ette ebaõnnestumisele.
 Ja siis see juhtubki.
 Sageli saavad teoks sinu kõige suuremad hirmud.
 “Aeg ravib meie haavad”, kuid kui lähed ikka ja jälle tagasi minevikku siis tõmbad ennast tagasi. Kontrolli oma mineviku hirmusid ja ära muutu minevikusündmuste ohvriks.
 Kui keskendud liialt minevikule, on sul raske edasi liikuda. Tee endale selgeks, mis on sinu jaoks antud olukorras parim ja ära lase olukordadel ennast kontrollida, vaid ole ise olukorra peremees.
Sul on üks elu, üks keha, hoia neid ja ära lase vihal ning ärritusel neid lõhkuda.


Photo by Stefano Pollio on Unsplash


Loe lisaks

Mõtteid elust 110 Anu Altmets

Täna hommikune mõtisklus ….

“Sa ei sobi minu energiasse.” “Ma ei mängi enam sinuga.” “ Delete. Block. Järgmine.”

See pole enam lapse solvumine. See on saanud vaikivaks normiks meie ühiskonnas. Me ei lahenda — me katkestame.
Me ei räägi — me eemaldame.
Me ei paranda — me tühistame.
Tarbimisühiskond. Kui midagi on katki võtame uue.

Aga inimene ei ole fail. Suhe ei ole rakendus.
Ja süda ei parane nupuvajutusest.

Neuroteadus ütleb: sotsiaalne tõrjumine vallandab ajus samad piirkonnad nagu füüsiline valu. Blokeerimine pole lihtsalt klikk — see võib olla hingehaav. Ja iga katkestatud side toidab mustrit, mis kandub edasi. Mida siis tehakse?

See ei puuduta ainult noori. See on meie kõigi kollektiivne peegelpilt. Täiskasvanud vaikivad.
Pered lõhenevad. Sõbrad eemaldavad.
Ja kõik nimetavad seda “piiride hoidmiseks”.
Aga sageli on see hoopis hirm kohalolu ees.

Kui me tühistame inimesi, me väldime konflikti.
Aga kui me tühistame oma minevikku, surume alla ajalugu ja vaigistame ühised haavad, siis me ei lahenda mitte midagi.

Me lihtsalt pärandame. Vaikuses. Alateadvuses. Järglastele.

Traumaeksperdid nagu Thomas Hübl ütlevad:
kollektiivne trauma on sõlm ajaväljas.
See elab meie kehas, käitumises, reaktsioonides
kuni keegi lõpuks julgeb seda teadvustada.
Mitte häbeneda. Mitte kustutada.
Vaid kuulata. Läbi tunda. Õppida.

Epigeneetika näitab, et meie lapsed ei kanna ainult geene nad kannavad ka rääkimata lugusid.
Mälestusi, mida nad ise ei elanud, aga mis elavad nende närvisüsteemis edasi.

Nii sünnibki põlvkond,kes on samaaegselt vaba ja katkine. Kiire, aga sügavamõttetu. Eneseotsingul, aga ilma juurteta. Kerge ühenduma, raske püsima.

Kas see on küpsus, kui me kustutame kõik, mis meid käivitab? Kas see on tervenemine, kui me väldime sügavust?

Tõeline küpsus on see, kui sa jääd. Kui sa räägid.
Kui sa kuulad. Kui sa ei tühista inimest ega minevikku — vaid otsid mõtet. Ehitad ja parandad mitte ei lammuta.

Me ei saa terveneda, kui me katkestame.
Me ei saa luua uut ilma, kui me eitame vana.
Me ei saa kasvatada tugevat last, kui me ei aita tema vanemal terveneda.

Me ei saa jääda inimesteks, kui me kustutame kõik, mis teeb meist inimese — sh segaduse, varjud, mineviku ja sidemed.

Tühistamine pole tee tervenemiseni. Teadvustamine on. Läbitunnetamine on. Andestamine on. Julgus jääda.

Kas see on küpsus, kui me kustutame kõik, mis meid käivitab? Kas see on tervenemine, kui me väldime

Tühistamine ei vabasta — see ainult lükkab edasi. Tervenemine algab kohalolust.
Ja julgusest jääda. Mõtle ennem kui vajutad “delete”

“Sina ei resoneeru enam minu sagedusega.”
“Ma vajan puhast ruumi.” “ See energia ei ole kooskõlas minu teekonnaga.”

Need laused kõlavad valgustatult. Aga sageli räägib neist mitte süda, vaid haavatud osa meis see, kes ei suuda taluda peeglit.
Vaimne ego, mis on õppinud sõnastama eemaldumist üllal toonil, aga mille juur on samasugune: vältimine. kontroll. soov mitte tunda

“Nagu laine, mis rannaliivalt pühib kõik sinna kirjutatu — nii pühib tühistamine hetkeks jäljed, aga ei muuda kivi, kuhu need kunagi raiuti.”

-
Armastusega Anu



Loe lisaks

Mõtteid elust 64

 Kui oled laps, tundub kogu täiskasvanuelu nii kaugel olev.
 Sa soovid kiiresti lasteaiast esimesse klassi jõuda. Kuid sa ei jõua märgatagi, kui juba ongi läbi algkool ja seisad valiku ees - mis edasi.
 Ja juba on ka see etapp seljataha jäänud ja nüüd palju raskemad valikud - kuhu edasi? kuidas edasi? mis minust saab? kuidas ma hakkama saan?
 Vanemad on ikka olnud sulle toeks nii nõus kui jõus. Elu möödub nii kiiresti ja siis võid järsku märgata, et hoopis sina pead olema oma vanematele abiks nii nõus kui jõus.
 Täiesti ootamatult oled jõudnud punkti, kus pead võtma vastu otsuseid ja vastutust küsimustes, milleks sa ei ole valmis ning mida sooviksid eirata ja millest mööda hiilida.
 Elu võib mõnikord olla vägagi karm. Sa ei saa otsustada emotsioonide najal, sa pead arvestama karmi reaalsuse kõikki asjaolusid, jätma kõrvale emotsioonid, teades, et see on selle hetke parim valik.
Ära ela minevikus, sest see on läinud ja seda muuta ei saa. Ära ela tulevikus, sest see ei ole veel tulnud, vaid ela olevikus, sest sellega lood oma tulevast elu.
 Ela oma elu siin ja praegu ja ole tänulik igale inimesele, kes on sinu ellu tulnud, sest ta on tulnud midagi õpetama ja millelegi tähelepanu juhtima.


Loe lisaks

Mõtteid elust 60, Einar Laigna

Siin on vabaduse kaks mõistet: plebeidele tähendab vabadus teha seda, mis meeldib või mida ta tahab. Mehe seisusesse kuulumine tähendab, et sa tahad ja sulle meeldib teha seda, mida peab. Vabadus ilma kohusetunde ja vastutuseta on orja arusaam vabadusest.

Kätel kantud - Einar Laigna lugu
Loe lisaks

Luulest 8  Lauri Räpp

meil kõigil
on unistused,
ent igaühel
pole julgust
neisse uskuda

ainult vähestel
on vaprust
nende täitumise
nimel elada


Loe lisaks

Mõtted elust 40 “Rikas isa, vaene isa” Robert T. Kiyosaki

Kui sa elu õppetunnist õppust võtad, siis läheb sul hästi. 
Kui ei võta, jätkab elu sinu nügimist.
Inimesed käituvad kaht moodi. Ühed lihtsalt lasevad elul nügida. Teised aga vihastavad ja nügivad vastu.

Elu nügib meid kõiki. Mõned annavad alla. Teised võitlevad, vaid vähesed võtavad õppust ja liiguvad edasi. Nad tervitavad seda, et elu neid nügib. Nende väheste jaoks tähendab see seda, et neil on vaja ja nad tahavad midagi õppida. Nad õpivad ja liiguvad edasi.

“Rikas isa, vaene isa” Robert T. Kiyosaki

Loe lisaks