Kui naine asendab sind rahuga – mitte teise mehega –, võid olla kindel, et kõik on tõesti läbi. See on see osa, mida nii paljud kahe silma vahele jätavad. Nad näevad tema vaikust ja arvavad, et ta on lihtsalt segaduses, et tema eemaldumine on ajutine, et ta on lihtsalt emotsionaalne ja tuleb tagasi, kui torm möödub. Aga nad ei taipa järgmist: kui naine hakkab rahu ihkama rohkem kui sinu kohalolekut, oled sa ta juba kaotanud.
 Ta ei otsi kedagi teist, kes teda päästaks. Ta ei taastu – ta taastab. Ta ei looda sind armukadedaks teha – ta teeb end vaikselt ja võimsalt uuesti terveks. Naise kõige peatamatum versioon on see, kui teda ei pea enam ära kuulama, parandama ega tema eest võitlema – sest ta on lõpuks leidnud turvalisuse omaenda ruumis.
 Asi pole selles, et ta sind ei armastanud. Tegelikult armastas ta sind nii sügavalt, et unustas armastada iseennast. Ta ilmus kohale, seisis sinu kõrval ja andis sulle tuge, mida sa isegi ei teadvustanud, et sa seda vajad. Aga lõpuks ta väsis – väsis miinimumi palumisest, väsis oma väärtuse kahtluse alla seadmisest, väsis tundest, et sinu armastamine tähendab tükikese iseendast kaotamist.
 Nii et nüüd on ta kaose vahetanud selguse vastu. Vaidlused vaiksete hommikute vastu. Ärevus sügavate, rahulike hingetõmmete vastu. See pidev munakoortel kõndimise tunne on asendunud pühapaigaga, mille ta on ehitanud oma rahu jaoks. Pole valjuhäälseid lahkumisi, dramaatilisi hüvastijätte – vaid õrn ja resoluutne eemalolek. Sest kui naine tõeliselt terveneb, ei aja ta taga lõpplahendust – ta saab ise selleks.
 Teisele mehele oleks võinud andeks anda. Temaga oleks saanud võinud võistelda, nutta või anuda. Aga kui rahu astub sisse ja võtab su koha, siis mõista, et tema hing on juba edasi liikunud – ja sinna, kuhu ta läheb, sind lihtsalt ei kutsuta.
 Iga naine, kes sa oled valinud iseenda, kes sa oled valinud rahu valu asemel ja tervenemise kaose asemel – see on sinu tugevus - vaikne revolutsioon. Sinu teekond on tõestus, et mõnikord on kõige vapram asi, mida saad teha, lahkuda ja luua elu, mis tundub koduna sinu enda südames.

Kimberly Smith

Loe lisaks

Täna hommikune mõtisklus ….

“Sa ei sobi minu energiasse.” “Ma ei mängi enam sinuga.” “ Delete. Block. Järgmine.”

See pole enam lapse solvumine. See on saanud vaikivaks normiks meie ühiskonnas. Me ei lahenda — me katkestame.
Me ei räägi — me eemaldame.
Me ei paranda — me tühistame.
Tarbimisühiskond. Kui midagi on katki võtame uue.

Aga inimene ei ole fail. Suhe ei ole rakendus.
Ja süda ei parane nupuvajutusest.

Neuroteadus ütleb: sotsiaalne tõrjumine vallandab ajus samad piirkonnad nagu füüsiline valu. Blokeerimine pole lihtsalt klikk — see võib olla hingehaav. Ja iga katkestatud side toidab mustrit, mis kandub edasi. Mida siis tehakse?

See ei puuduta ainult noori. See on meie kõigi kollektiivne peegelpilt. Täiskasvanud vaikivad.
Pered lõhenevad. Sõbrad eemaldavad.
Ja kõik nimetavad seda “piiride hoidmiseks”.
Aga sageli on see hoopis hirm kohalolu ees.

Kui me tühistame inimesi, me väldime konflikti.
Aga kui me tühistame oma minevikku, surume alla ajalugu ja vaigistame ühised haavad, siis me ei lahenda mitte midagi.

Me lihtsalt pärandame. Vaikuses. Alateadvuses. Järglastele.

Traumaeksperdid nagu Thomas Hübl ütlevad:
kollektiivne trauma on sõlm ajaväljas.
See elab meie kehas, käitumises, reaktsioonides
kuni keegi lõpuks julgeb seda teadvustada.
Mitte häbeneda. Mitte kustutada.
Vaid kuulata. Läbi tunda. Õppida.

Epigeneetika näitab, et meie lapsed ei kanna ainult geene nad kannavad ka rääkimata lugusid.
Mälestusi, mida nad ise ei elanud, aga mis elavad nende närvisüsteemis edasi.

Nii sünnibki põlvkond,kes on samaaegselt vaba ja katkine. Kiire, aga sügavamõttetu. Eneseotsingul, aga ilma juurteta. Kerge ühenduma, raske püsima.

Kas see on küpsus, kui me kustutame kõik, mis meid käivitab? Kas see on tervenemine, kui me väldime sügavust?

Tõeline küpsus on see, kui sa jääd. Kui sa räägid.
Kui sa kuulad. Kui sa ei tühista inimest ega minevikku — vaid otsid mõtet. Ehitad ja parandad mitte ei lammuta.

Me ei saa terveneda, kui me katkestame.
Me ei saa luua uut ilma, kui me eitame vana.
Me ei saa kasvatada tugevat last, kui me ei aita tema vanemal terveneda.

Me ei saa jääda inimesteks, kui me kustutame kõik, mis teeb meist inimese — sh segaduse, varjud, mineviku ja sidemed.

Tühistamine pole tee tervenemiseni. Teadvustamine on. Läbitunnetamine on. Andestamine on. Julgus jääda.

Kas see on küpsus, kui me kustutame kõik, mis meid käivitab? Kas see on tervenemine, kui me väldime

Tühistamine ei vabasta — see ainult lükkab edasi. Tervenemine algab kohalolust.
Ja julgusest jääda. Mõtle ennem kui vajutad “delete”

“Sina ei resoneeru enam minu sagedusega.”
“Ma vajan puhast ruumi.” “ See energia ei ole kooskõlas minu teekonnaga.”

Need laused kõlavad valgustatult. Aga sageli räägib neist mitte süda, vaid haavatud osa meis see, kes ei suuda taluda peeglit.
Vaimne ego, mis on õppinud sõnastama eemaldumist üllal toonil, aga mille juur on samasugune: vältimine. kontroll. soov mitte tunda

“Nagu laine, mis rannaliivalt pühib kõik sinna kirjutatu — nii pühib tühistamine hetkeks jäljed, aga ei muuda kivi, kuhu need kunagi raiuti.”

- Armastusega Anu


Loe lisaks

  Ma usun, et peale vihmasadu paistab alati päike.
 Ma usun, et elu on imeline, kui  vaadan ja kuulan südamega.
 Ma usun, et me kõik oleme rännakul ja liigume oma teed mööda ning kuidas keegi seda mööda sammub, valib igaüks ise, kas teadlikult või siis alateadlikult.
 Ma usun, et kõik inimesed on head ja erilised.
 Ma usun, et kõige olulisem on tingimusteta armastus. Armastus algab ja elab minus endas, kui ma armastan ennast, siis armastavad teised ka mind.
 Ma usun, et andestamine on oluline oskus ja väärtus. Andestamine iseendale ja teistele avab südame ja laseb armastusel elada.
 Ma usun, et enamus takistusi, mis on komistuskiviks minu edasiliikumisel, on ainult need, mis on minu enda peas.
 Ma usun, et iga sõna ja mõte loob minu elu.
 Ma usun, et ma õpin igal päeval midagi uut.
 Ma usun, et tänulikkus vabastab ja paneb asjad liikuma.
 Ma usun, et minus on piisav annus inimlikku hoolivust ja mõistmist, mõistmaks teisi inimesi enda ümber.
 Ma usun, et kui oskan kaotada, siis oskan ka võita.
 Ma usun, et meis kõigis on jõud muuta oma elu iseenda jaoks imeliseks kingituseks.

 

Loe lisaks

* 2013. aastal sõlmiti kokku 5630 abielu. 2023. aasta lõpuks on neist lahutatud ligikaudu neljandik – 1395.
* 2023. aastal abiellus 6 504 paari. Seda on 696 võrra vähem kui aastal 2022.
* Keskmine vanus esmaabiellumisel on sarnane varasemale trendile – esimest korda abielluv mees oli keskmiselt 33,7-aastane ja naine 31,4-aastane.
* Alla 30-aastaste abiellujate osakaal väheneb. Kui 1993. aastal olid 60% abiellujatest alla 30-aastased, siis 2023. aastal oli alla 30-aastane iga neljas (24%) abielluv mees ja iga kolmas (34,5%) abielluv naine.
* 1993. aastal oli abiellumise hetkel ühine laps vaid 16%-l paaridest. Praegu on abiellumise hetkel vähemalt üks ühine laps 30%-l paaridest.
* 2023. aastal lahutati kokku 2 648 abielu. Lahutuste arv on olnud alla 3000 juba viiendat aastat järjest.
* Iga kolmas abielluja on juba varem abielus olnud.
* Mitmendat korda abielluv mees on keskmiselt 45,2-aastane ja naine 41,5-aastane.
56%-l paaridest on lahutades ühised alaealised lapsed.
* Alla ühe aasta kestnud abielusid lahutati 89.
* Keskmine abielu, mis lahutati 2023. aastal, kestis 11 aastat ja 11 kuud, kuid abielu kestuse mediaan oli 8 aastat. Keskmist mõjutavad mõned väga pikad abielud: 50 või enam aastat kestnud abielusid lahutati kokku seitse. 
 Siin mõned karmid statistilised andmed abielude ja lahutuste kohta. 2023.aastal moodustab ahutanute arv 40.7 % abiellunute arvust. Milles on asi?
 Kas noored inimesed on kannatamatud, oskamatud, isekad? On igaühel nii suur ego, et ei suuda teise inimesega koos igapäevaelu elada. Võibolla peaks, kuid ei olda valmis, mõnest oma harjumusest loobuma et teise inimese harjumustega leppida ning nendega arvestada? Või ollakse juba nii kaua üksi elatud, et ei osata enam teise inimesega arvestada?
 Kas kahe inimese ühises elus eksisteerib veel “meie” või on kõik taandunud “mina” peale?
 Mida sina teisele inimese vastu pakud, et sinu vajadustega arvestatakse? Kui sinu vajadustega arvestatakse, kas siis ka sina arvestad teise poole vajadustega? Kas see on piisav?
 Kas oled valmis otsima, leidma ja rakendama lahendusi, et mõlema poole vajadused saaksid rahuldatud?
 Kas oled valmis rääkima ja arutama olukordadest mis sulle ei sobi, samas kuulates ära ka teise inimese mõtted, et ühist lahendust leida?
 Kas kuuled, mida teine inimene sulle räägib. Siin on rõhk sõnal  kuuled, sest sageli võid märgata, et sind kuulatakse, kuid ei kuulda. Ei kuulda sinu mõtteid, soove, vajadusi. Ja sellepärast sageli inimesed ei räägigi oma probleemidest, sest sõnad põrkavad justkui herned kivimüürilt tagasi.
 Imago suhteteraapias on tähelepanu just kuulamisel ja peegeldamisel, sest teinekord öeldes välja sõnu ei saa me arugi kuidas need mõjuda võivad. Ja ühest sõnast võib kasvada terve suur lumepall. Alles täpsel tagasipeegeldusel võid aru saada kuidas väljaöeldu mõjuda võis ja miks teine pool nii reageeris.
 Kui kaks inimest omavahel probleeme lahendatud ei saa, tuleks appi võtta neutraalne kolmas inimene. Praegu on päris palju erinevaid võimalusi erinevate terapeutide vastuvõtule minna.
 Kuid terapeuti peaks hoolega valima, sest nii nagu kõik inimesed omavahel ei sobi nii ka ei pruugi kõik terapeudid sobida vaatamata nende haridusele ja haritusele.
 Palju on kuulda soovitusi, et peaks valima terapeudi, kes on hariduse saanud riiklikult kinnitatud õppekava alusel. Kuid kas see on oluline, kui ka riikliku diplomiga terapeut ei suuda professionaalselt käituda ja oma isiklikud mured ning probleemid teraapiaruumi ukse taha jätta. Kui ta ei oska või suuda jääda professionaalselt neutraalseks kõrvalseisjaks, toetajaks mõlemale osapoolele. Kui ta hakkab valima pooli üht toetades ja teist maha tehes ning halvustades. 
 Kui tegemist ei ole füüsilise ega vaimse vägivalla või alkoholismiga, kas terapeudi poolt on professionaalne ja kas tal on õigust küsida - Kaua sa siis kannatada kavatsed.
 Ära jää oma murega üksi. Räägi teise inimesega ja samas kuula ka ise, mida teisel sulle öelda on. Pane tähele, et sa oleksid kuuldud ja aru saadud, et sa ise ka päriselt kuuleksid edasiantavat sõnumit. Kui te omavahel ei suuda lahendusi leida, kuid siiski olete probleemide lahendamisest huvitatud, leidke see inimene, kes teile abiks saab olla.


 


Loe lisaks

Sa ei pea ennast kaotama olles lähisuhtes.
Igas suhtes on vaja aega ja ruumi iseenda jaoks.
Võta aega endale ja luba seda ka oma partnerile, sest selle tulemusena võib teil olla teineteisele ja kogu maailmale palju rohkem anda.


Loe lisaks

 Sinu elus osaleb väga palju erinevaid inimese. Vanemad, vanavanemad, õed-vennad, abikaasa, elukaalane, lapsed, lapselapsed, sõbrad, töökaaslased……
 Iga inimene tuleb sinu ellu ja jagab sinuga oma teadmisi, kogemusi ja oskusi.
 Iga inimene on sinu elus põhjusega - ta kas õpetab midagi, juhib millelegi tähelepanu või siis vatupidi- oled ise teisele inimesele tee näitajaks. Teie omavahelised suhted võivad olla väga sügavad või lühiajalised nagu lihtsalt üks pinnavirvendus.
 Vaatamata sellele, kas teie omavaheline suhtlus jääb püsima või katkeb, jääb alles teie omavaheline side, sest koos oldud aeg ei kao.
 Te võite teineteist vihata ja tüliga lahku minna, kuid side jääb. See oli ja jääb alatiseks ja kuigi te läksite lahku tüliga, siiski ära püüa teda ignoreerida või eirata, vaid anna talle tema koht oma elus, tunnista, et see kõik oli ja kogu olnud olukord ei puuduta sind enam.

Sa oled nüüd rahu teinud ja oma eluga edasi läinud.

Loe lisaks