“ Te teate ju, et kui kedagi küllalt tihti hirmutada,võib sellest kergesti nähtamatuks muutuda,” sõnas Tuu-tiki ja sõi ära ühe pisikese ning vahva lumepalli meenutava murumuna. “Nojah, Ninnit hirmutas täiesti valesti üks tädi, kes ta oma hoole alla võttis, ta oli kohutav. Saate aru, ta ei olnud tige, tigedust saab veel kuidagi moodi mõista. Aga ta oli lihtsalt jäine ja irooniline”

“Nähtamatu laps ja teisi jutte” Tove Jansson

Mõned nädalad tagasi olin suveseminaril, kus üheks teemaks oli ka “nähtamatu laps”.
Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten on kirjutanud lapsepõlves omandatud ellujäämisstrateegiatest ja jaganud need viieks, millest üks on nähtamatu laps.
Iga inimene on lapsepõlvest kaasa võtnud oma viisi elus edasiliikumiseks. Oluline on, kui palju see teda tema elus kas toetab või segab - aitab saavutada edu või jätab sellepärast elamata soovitud elu.
Vanematele võib nähtamatu laps olla mugav, sest ta ei sega, ei tee tüli, ei avalda oma arvamust ega julge välja näidata tundeid. On vaikne ja tagasihoidlik. Ta võib elada omas fantaasiamaailmas, kuhu on koondanud tähelepanu, kiituse, tunnustuse, läheduse - kõik selle, mida ta ei saa teda ümbritsevast päris elust.
Kuid laps võib muutuda nähtamatuks ka siis, kui saab liiga palju tähelepanu. Kui talle esitatakse liiga suuri nõudmisi, temalt pidevalt oodatakse midagi, kuid see "midagi" peab olema vanemate soovi kohaselt. Lapse soov ja arvamus ei ole tähtis, sest vanemad ju teavad paremini. Lapsele jääb mulje, et tema vajadused ei ole tähtsad, et tema ise ei ole tähtis. Ta on väsinud, talle on vaja oma aega ja ruumi. Ja nii ta peidab end omas maailmas, soovides olla nähtamatu, tegeleda asjadega mis temale meeldivad ja rahuldust pakuvad. Ta ei oota kelleltki midagi, vastupidi - tähelepanu teeb ta ujedaks, valmistab ebamugavust ja ebakindlust, paneb endas kahtlema.
Täiskasvanuna on nähtamatu laps igati tubli, kuid et ta on valinud jääda nähtamatuks, siis teda niimoodi ka koheldakse. Kuna ta oma arvamust enamasti ei väljenda, siis seda tema käest tavaliselt ka ei küsita ja isegi kui ta midagi ütleb, siis jääb see tähele panemata. Selline olukord võib tekitada tunde, et sa ei kuulu mitte kuskile.
Sageli ei tunnustata täiskasvanud nähtamatut last vääriliselt tema oskustele ja tema leplikkust kasutatakse ära - ta saboteerib ise oma edukust.
Et nähtamatu lapse rollist välja tulla, püüa teha rahu oma lapsepõlvega ja pakkuda ise endale kõike seda, mis jäi saamata lapsepõlves.
Püüa järjest enam ennast nähtavaks teha.
Julge ennast panna olukordadesse, millest oled siiani eemale hoidnud.
Julge välja öelda, kui ei ole millegagi rahul ja see sulle ei sobi ning kõige tähtsam - jää endale kindlaks.
Kehtesta endale selgelt piirid ja ära lase ennast tagasi nähtamatu lapse rolli suruda.
Sa oled tublim kui arvad ja julgem kui usud.

Photo credit: muidlatif™ on VisualHunt.com

Loe lisaks