Ärevus ei astu tuppa üksi, ta ei ole vaikne külaline. Ta tuleb koos terve saatjaskonnaga — kiire pulss, mis peksleb vastu rindu nagu linnuke, kes ei leia väljapääsu. Peavalu, mis pole lihtsalt valu, vaid nagu raske uduloor, mis surub laubale, kuni mõtlemine muutub hägusaks. Pearinglus, mis paneb ka kõige kindlamad põrandad kõikuma, ja tunne, et omaenda keha ei allu enam mõistusele. Ning siis nahk — nahk, mis äkki tunneb kõike liiga teravalt. Riidekiud, tuuleõhk, isegi puudutus inimeselt, keda armastan — korraga on see liiga palju. Justkui mu närvisüsteem oleks jäänud ilma filtrita.
 Need pole lihtsalt sümptomid. Need on kehad, mis räägivad. Keha, mis ütleb: "Ma olen kurnatud." "Ma ei jaksa enam olla valvel." "Midagi on valesti, isegi kui ma ei oska öelda, mis." Ärevus ei ole ainult tunne.
 See on seisund, mis võtab endale kogu keha, kogu päeva, kogu öö. Mõnikord ma ei ärka puhanuna mitte sellepärast, et ma ei maganud, vaid sellepärast, et kogu öö käis kuskil taustal vaikne võitlus, pinges lihased ja alateadvus, mis hoidis valvet. Kuni lõpuks ärkan, süda juba tagumas, kuigi midagi pole veel juhtunud. Ja ma olen aru saanud — ärevus ei tule kunagi üksi. Ta toob kaasa kahtluse. Ta toob kaasa süütunde, nagu oleks minu ärevus koorem teistele. Ta toob kaasa üksinduse, sest kuidas seletada kellelegi, et kogu maailm võib tunduda korraga liiga vali, liiga kiire, liiga palju? Et keha reageerib ohule, mida pole olemas – või mis eksisteerib ainult minu sees? Aga vahel... vahel toob ta ka sõnumi. Sõnumi sellest, et ma olen elanud liiga kaua eirates oma piire. Et ma olen pidevalt olnud tubli, vaikne, kohanev, teiste jaoks olemas – aga iseenda jaoks nähtamatu. Ja siis tuleb ärevus, mitte karistuseks, vaid märguandeks. Et kõik on liiga palju saanud. Et midagi tuleb muuta.
 Sest ärevus ei küsi luba. Kui ma ei kuula sosinat, räägib ta valjemalt. Ja kui ma ikka ei kuula, siis karjub ta keha kaudu. Mõnel päeval on see kõik liiga palju.
 Ja teistel päevadel on see lihtsalt osa elust. Mitte kogu elu. Sest ärevus võib tulla, aga ta ei jää igaveseks. Ta võib võtta ruumi, aga ta ei pea kõike täitma. Vahel piisab, kui istuda hetkeks maha, panna käsi südamele ja öelda: “Ma näen sind. Ma kuulen sind. Ja ma ei pea sellele kõigele vastama täna.”
MetsNõid

Allikas: https://www.facebook.com/profile.php?id=100085611871259
Loe lisaks

Loe lisaks

Sa tunned ärevust, kuid püüad seda igat moodi varjata - helistamise asemel saadad sõnumeid või siis närid pastakat, küüsi, krigistad hambaid ja kõige rohkem ärritab sind see, kui sul palutakse maha rahuneda.
Sul võib ärevus tekkida saabumisel kokkulepitud kohtumisele liiga vara või siis hilineda, sest sulle ei meeldi kui kogu tähelepanu on sinule suunatud ja samas ei meeldi sulle hilineda. Sind võivad ärritada rahvarohked kohad ja samas ei talu sa vaikust, võid vajada just müra ja lärmi, et oma ärevatest mõtetest võitu saada.
“Võib olla “ on kindlasti kõige halvem kaaslane, mitte ainult neile, kuid eriti just neile, kes ärevust tunnevad, sest see sõnaühend tekitab väga palju ebakindlust ja kahtlusi.
Sind võib endast välja viia isegi tühjaks saanud telefoni aku - tunned, et kõhus keerab ja sa puhked nutma, sest ei saa hakkama oma emotsioonidega - neid on kogunenud liiga palju.
Sa võid ärevust tunda isegi siis, kui su elus on kõik väga hästi, sest see ei takista sul olemast õnnelik ja edukas.


Photo credit: transluceo on Visualhunt.com
Loe lisaks