Oma väes olemine
Viimasel ajal kuulen üha sagedamini väljendit “oled oma väes”, " sa oled väega naine " jne jne
Paljud ehk ei saa sellest aru, mis see väes olemine on. Räägin oma seisukohast.
Esmapilgul tundub see poeetilise või koguni müstilise mantrana, kuid tegelikult peitub selles sügav ja igapäevane tõde. Mis siis ikkagi tähendab olla oma väes? Minu jaoks on see enne-kõike kohtumine iseendaga – sisemine tasakaal ja teadmine, et ma toetan end, isegi kui välismaailm vahel kõigub.
Kui ma olen oma väes, tunnen end terviklikuna. Ma ei pea kellelegi tõestama, et olen piisav, ega kandma maske, mis mulle ei kuulu. Olla oma väes tähendab elada kooskõlas oma väärtuste ja vajadustega. See tähendab julgelt öelda “jah”, kui midagi päriselt südames kutsub, ja samas rahulikult öelda “ei”, kui tajun, et miski ei teeni mind. Sellises seisundis on minu sisemine jõud – vägi – justkui elujõgi, mis kannab mind edasi.
Ometi on olnud aegu, mil ma oma väge kaotasin. Ma ei saanud aru täpselt , mida see väes olemine tähendab . Nüüd tagasi vaadates aastate taha, saan aru, et siis täitsin teiste ootusi ja unustan küsida, mida mina ise vajan. Võib-olla ütlesin liiga tihti “jah”, kuigi keha ja süda sosistavad vastupidist. Võib-olla otsisin kinnitust ainult väljastpoolt, lootes, et keegi teine kinnitab mu väärtust. Just sellistel hetkedel olen tundnud end tühjana, nagu oleksin endast kaugenenud. See ei tähenda, et vägi oleks kadunud – pigem olen ma ajutiselt selle unustanud.
Tagasi oma väesse tulemine ei ole ühekordne pingutus, vaid pidev rännak. Mõnikord piisab vaikusehetkest looduses, hingetõmbest, mis maandab ja toob mu tagasi siia hetke. Teinekord aitab piiride seadmine – lihtne, aga sageli raske oskus öelda “ei” ilma süütundeta. Oma vägi hakkab kasvama ka siis, kui luban endal rõõmu tunda ja oma tugevusi mitte pisendada. See on nagu leek, mis saab toitu igast ausast sammust enda poole.
Kui sa mõtled, kuidas oma väge veelgi paremini tundma õppida, siis pöördu enesepeegelduse poole. Küsi endalt: millal tundsin viimati, et olen täiesti mina ise, ilma maskideta? Kus mu elus annan liiga palju teiste ootustele järele, kuigi sisimas sooviksin teisiti? Millised inimesed või tegevused annavad mulle energiat, ja millised hoopis võtavad? Need küsimused ei vaja kiireid vastuseid, aga nad juhivad su tähelepanu olulisele.
Oma väes olemine on justkui kerge ja rahulik hingetõmme. See ei nõua pingutust, vaid on lihtsalt kohalolek – siin ja praegu, oma kehas ja mõtetes. Selles seisundis tunned end loomulikult tugevana, aga samas vabana, ilma et peaks midagi tõestama. Vägi ei ole raske ega kaugel, see on sinu sees alati olemas, ootamas, et sa lihtsalt peatuksid ja laseksid sellel olla.
Oma väes olemine ongi pidev dialoog iseendaga. See ei tähenda, et raskused kaovad, kuid sisemine kompass aitab neist läbi liikuda. Kui olen oma väes, siis mitte ainult mina ei tunne end terviklikumana – ka maailm minu ümber muutub helgemaks, sest minu jõud ja selgus ulatuvad ka teisteni. Võib-olla ongi see kõige suurem kingitus, mida me oma väega teeme: me meenutame nii endale kui teistele, et meis kõigis on allikas, mis ei kuiva iial. Ilusat väes olemist Teile.
Sõbra puudutus
https://www.facebook.com/profile.php?id=100090716191156
Viimasel ajal kuulen üha sagedamini väljendit “oled oma väes”, " sa oled väega naine " jne jne
Paljud ehk ei saa sellest aru, mis see väes olemine on. Räägin oma seisukohast.
Esmapilgul tundub see poeetilise või koguni müstilise mantrana, kuid tegelikult peitub selles sügav ja igapäevane tõde. Mis siis ikkagi tähendab olla oma väes? Minu jaoks on see enne-kõike kohtumine iseendaga – sisemine tasakaal ja teadmine, et ma toetan end, isegi kui välismaailm vahel kõigub.
Kui ma olen oma väes, tunnen end terviklikuna. Ma ei pea kellelegi tõestama, et olen piisav, ega kandma maske, mis mulle ei kuulu. Olla oma väes tähendab elada kooskõlas oma väärtuste ja vajadustega. See tähendab julgelt öelda “jah”, kui midagi päriselt südames kutsub, ja samas rahulikult öelda “ei”, kui tajun, et miski ei teeni mind. Sellises seisundis on minu sisemine jõud – vägi – justkui elujõgi, mis kannab mind edasi.
Ometi on olnud aegu, mil ma oma väge kaotasin. Ma ei saanud aru täpselt , mida see väes olemine tähendab . Nüüd tagasi vaadates aastate taha, saan aru, et siis täitsin teiste ootusi ja unustan küsida, mida mina ise vajan. Võib-olla ütlesin liiga tihti “jah”, kuigi keha ja süda sosistavad vastupidist. Võib-olla otsisin kinnitust ainult väljastpoolt, lootes, et keegi teine kinnitab mu väärtust. Just sellistel hetkedel olen tundnud end tühjana, nagu oleksin endast kaugenenud. See ei tähenda, et vägi oleks kadunud – pigem olen ma ajutiselt selle unustanud.
Tagasi oma väesse tulemine ei ole ühekordne pingutus, vaid pidev rännak. Mõnikord piisab vaikusehetkest looduses, hingetõmbest, mis maandab ja toob mu tagasi siia hetke. Teinekord aitab piiride seadmine – lihtne, aga sageli raske oskus öelda “ei” ilma süütundeta. Oma vägi hakkab kasvama ka siis, kui luban endal rõõmu tunda ja oma tugevusi mitte pisendada. See on nagu leek, mis saab toitu igast ausast sammust enda poole.
Kui sa mõtled, kuidas oma väge veelgi paremini tundma õppida, siis pöördu enesepeegelduse poole. Küsi endalt: millal tundsin viimati, et olen täiesti mina ise, ilma maskideta? Kus mu elus annan liiga palju teiste ootustele järele, kuigi sisimas sooviksin teisiti? Millised inimesed või tegevused annavad mulle energiat, ja millised hoopis võtavad? Need küsimused ei vaja kiireid vastuseid, aga nad juhivad su tähelepanu olulisele.
Oma väes olemine on justkui kerge ja rahulik hingetõmme. See ei nõua pingutust, vaid on lihtsalt kohalolek – siin ja praegu, oma kehas ja mõtetes. Selles seisundis tunned end loomulikult tugevana, aga samas vabana, ilma et peaks midagi tõestama. Vägi ei ole raske ega kaugel, see on sinu sees alati olemas, ootamas, et sa lihtsalt peatuksid ja laseksid sellel olla.
Oma väes olemine ongi pidev dialoog iseendaga. See ei tähenda, et raskused kaovad, kuid sisemine kompass aitab neist läbi liikuda. Kui olen oma väes, siis mitte ainult mina ei tunne end terviklikumana – ka maailm minu ümber muutub helgemaks, sest minu jõud ja selgus ulatuvad ka teisteni. Võib-olla ongi see kõige suurem kingitus, mida me oma väega teeme: me meenutame nii endale kui teistele, et meis kõigis on allikas, mis ei kuiva iial. Ilusat väes olemist Teile.
Sõbra puudutus
https://www.facebook.com/profile.php?id=100090716191156
Lisa kommentaar