Külastasin laupäeval oma head, väga ammusest ajast töökaaslast, hooldushaiglas. Meid oli siis 4 ühes osakonnas, kus olin pearaamatupidajaks ja tema oli palgaarvestaja. Oleme kuni koroona ajani koos tähistanud sünnipäevi, pidevalt suhelnud ja regulaarselt kohtunud ja peale koroonaaega. Viimane aasta on toonud pausi, kus igaüks on oma asjadega tegelenud.
See on olnud imeline teekond koos käia ja jagada.
Hetkel on tema üks kehapool halvatud, ta ei saa ise süüa, liikuda, rääkida. Kuid iga kord, kui me teda külastame, süttib tema silmades lõbus äratundmissäde. Kuigi ta ei saa rääkida, tunnetan, et tema jaoks valmistab meie külaskäik kasvõi hetkeks rõõmu.
Me jagame temaga meie rõõme ning uudiseid ja kuigi me ei saa tagasisidet, kas see teda ka huvitab ja rõõmustab,siis tundes teda, see võiks teda huvitada. Me ikka jagame, et hoida teda kursis eluga väljaspool haiglat ja väljaspool perekonda.
Olen talle öelnud, et ta on meie jaoks väga kallis ja oluline.
Olen seda öelnud nüüd, kui ta on haiglas.
Kuid miks ei ütle seda enda jaoks kallitele inimestele igapäevaselt, või vähemalt üle päeva, kord kuus ……?
Miks me ei ütle seda enda jaoks kallitele inimestele et nad ON OLULISED enne, kui nendega midagi juhtub.
MIKS?
Kas sellepärast, et need inimesed on igapäevaselt meie kõrval.
Kas me oleme liiga harjunud?
Kas me võtame kõikki liiga iseenesestmõistetavalt?
Märka igapäevaselt inimest enda kõrval. Tunnusta teda. Ütle talle kui oluline ta sinu jaoks on.
Tegelikult on ju see, mida sa ka ise kuulda sooviksid. Ka Sina ise soovid teada, et oled kellegi jaoks tähtis - kallis - oluline - sa soovid tunnustust.
Miks Sa ei anna teisele inimesele teada asjadest, mida ise soovid, et sulle teada antakse.
Üks Universumi seadustes ju on - Saad seda, mida ise välja saadad.
See on olnud imeline teekond koos käia ja jagada.
Hetkel on tema üks kehapool halvatud, ta ei saa ise süüa, liikuda, rääkida. Kuid iga kord, kui me teda külastame, süttib tema silmades lõbus äratundmissäde. Kuigi ta ei saa rääkida, tunnetan, et tema jaoks valmistab meie külaskäik kasvõi hetkeks rõõmu.
Me jagame temaga meie rõõme ning uudiseid ja kuigi me ei saa tagasisidet, kas see teda ka huvitab ja rõõmustab,siis tundes teda, see võiks teda huvitada. Me ikka jagame, et hoida teda kursis eluga väljaspool haiglat ja väljaspool perekonda.
Olen talle öelnud, et ta on meie jaoks väga kallis ja oluline.
Olen seda öelnud nüüd, kui ta on haiglas.
Kuid miks ei ütle seda enda jaoks kallitele inimestele igapäevaselt, või vähemalt üle päeva, kord kuus ……?
Miks me ei ütle seda enda jaoks kallitele inimestele et nad ON OLULISED enne, kui nendega midagi juhtub.
MIKS?
Kas sellepärast, et need inimesed on igapäevaselt meie kõrval.
Kas me oleme liiga harjunud?
Kas me võtame kõikki liiga iseenesestmõistetavalt?
Märka igapäevaselt inimest enda kõrval. Tunnusta teda. Ütle talle kui oluline ta sinu jaoks on.
Tegelikult on ju see, mida sa ka ise kuulda sooviksid. Ka Sina ise soovid teada, et oled kellegi jaoks tähtis - kallis - oluline - sa soovid tunnustust.
Miks Sa ei anna teisele inimesele teada asjadest, mida ise soovid, et sulle teada antakse.
Üks Universumi seadustes ju on - Saad seda, mida ise välja saadad.
Lisa kommentaar