Miks on minu valikud paremad ja õigemad, kui sinu omad?
Küsimus ei ole kunagi valikutes. Küsimus oled SINA.
Meie ajal on saanud trendiks rääkida vanematest, nende kasvatuse vigadest ja loost, mida nad meie ellu kaasa andsid. See on mugav. Aga tead, mis on EBAMUGAV? See, et vanematel on/oli oma elu. Sinul on sinu oma. Ja kõik, mis sinus praegu on – see on sinu looming. Mitte nende.
Kõik su hädad, kukkumised ja draamad on sinu tehtud. Mitte kellegi teise. Ja kui sa julged sügavamalt vaadata, siis näed, et iga sinu „õnnetus“ on tegelikult olnud sinu peamine õnnestumine.
Aga muidugi on lihtsam näpuga näidata. Alati peab olema keegi teine süüdi. Keegi teine, kelle „tänu“ midagi ebaõnnestus. Keegi teine, kelle pärast sul on valus. Keegi teine, kelle pärast sa ei ela oma elu.
Sama muster kordub ka teraapiaruumides, konstellatsioonides ja usulistes vaadetes. Seal luuakse sulle otseühendus sinu ja nende vahel, kes olid enne sind. Ma ei väida, et see ei mängi rolli sinu elus, loomulikult mõjutab see sind.
Aga probleem algab siis, kui sellest saab järjekordne ettekääne vastutuse ära andmiseks.
Tegelikult on see lihtsalt argpükslik vabandus. Põhjuseid otsivad need, kes ei julge vastutust võtta. Ja kui sulle tundub, et süü on kuskil väljas pool sind, siis oled sa juba lasknud endale valetada.
Vastus on valus ja ebapopulaarne, aga ma ütlen selle välja:
Kõik, mis sinuga juhtub – oled sina. Mitte keegi teine.
Vaata oma elule peale nii nagu sul ei oleks vanemaid, sõpru, tuttavaid ja siis sul on lootust näha iseennast sellena, kes sa päriselt oled.
Paul Leier
Küsimus ei ole kunagi valikutes. Küsimus oled SINA.
Meie ajal on saanud trendiks rääkida vanematest, nende kasvatuse vigadest ja loost, mida nad meie ellu kaasa andsid. See on mugav. Aga tead, mis on EBAMUGAV? See, et vanematel on/oli oma elu. Sinul on sinu oma. Ja kõik, mis sinus praegu on – see on sinu looming. Mitte nende.
Kõik su hädad, kukkumised ja draamad on sinu tehtud. Mitte kellegi teise. Ja kui sa julged sügavamalt vaadata, siis näed, et iga sinu „õnnetus“ on tegelikult olnud sinu peamine õnnestumine.
Aga muidugi on lihtsam näpuga näidata. Alati peab olema keegi teine süüdi. Keegi teine, kelle „tänu“ midagi ebaõnnestus. Keegi teine, kelle pärast sul on valus. Keegi teine, kelle pärast sa ei ela oma elu.
Sama muster kordub ka teraapiaruumides, konstellatsioonides ja usulistes vaadetes. Seal luuakse sulle otseühendus sinu ja nende vahel, kes olid enne sind. Ma ei väida, et see ei mängi rolli sinu elus, loomulikult mõjutab see sind.
Aga probleem algab siis, kui sellest saab järjekordne ettekääne vastutuse ära andmiseks.
Tegelikult on see lihtsalt argpükslik vabandus. Põhjuseid otsivad need, kes ei julge vastutust võtta. Ja kui sulle tundub, et süü on kuskil väljas pool sind, siis oled sa juba lasknud endale valetada.
Vastus on valus ja ebapopulaarne, aga ma ütlen selle välja:
Kõik, mis sinuga juhtub – oled sina. Mitte keegi teine.
Vaata oma elule peale nii nagu sul ei oleks vanemaid, sõpru, tuttavaid ja siis sul on lootust näha iseennast sellena, kes sa päriselt oled.
Paul Leier
Lisa kommentaar