Helilooja Rasmus Puur: meil on massiivne alandlikkuse ja tänulikkuse defitsiit, headuse defitsiit
Tuleb meelde psühholoogiast, et terapeudid tegelevad küsimusega, mis puudutab eneseteostusvajadust ja armastusvajadust. Need kaks vajadust, mille vahel me kogu aeg pendeldame või žongleerime, peaksid olema tasakaalus, kuigi ideaalset tasakaalu ei saavuta me kunagi. Meie eraelus, aga eriti riigina on eneseteostusvajadus muutunud oluliselt suuremaks, balanss on läinud käest ära. Sellele võiks mõelda.
Me loeme uudiseid siis, kui tahame aega viita, aga mitte siis, kui tahame midagi teada saada, uudiste lugemine on nagu meelelahutus. Ja meedia kasutab seda ära, et saada reitingut, on ju reiting tähtis, klikid.
Kui mõtleme ühiskondlikele eeskujudele, räägime sageli vlogger’itest ja influentseritest – inimestest, kes pole ühelgi alal spetsialistid, aga neid jälgitakse. Mida see meie kohta ütleb? Kes on meie eeskujud? Kes kujundavad meie vaimset ruumi?
Iga asjaga on nii: ükskõik kui palju ma sinna sisse panen, selle saan tagasi. Kui panen kurjust ja viha, siis selle saan tagasi. Ei saa oodata, et siis saan tagasi headust või muutun sellest paremaks inimeseks.
Tuleb ikka headusega minna, headus teeb relvituks. Minu tigedus peegeldub ka teisest inimesest vastu. Aga headus teeb relvituks…
Millal saab murest viha, trots või pahameel nende vastu, kes mõtlevad, räägivad ja tegutsevad teistmoodi?
See on pikk tee, see kuhjub… Et otsin kinnitust ainult oma tõdedele, suhtlen ainult nende inimestega, kes jagavad ainult minu väärtusi, ja jään oma mulli kinni. On turvaline ümbritseda end nende tõdedega, mida ma tean. Kui see süveneb ja süveneb, ongi lihtne kaotada kontakt teise inimesega. Need mullid ja piirid aina kasvavad, kuni lasemegi teisel inimesel käest lahti.
Olete etteheitvalt öelnud, praeguse vastuoludest tiine aja kohta, et lõhe inimeste vahel ei ole ühe partei, vaid kõigi poliitikute tekitatud. Et kõik nad on süüdi?
See on viisakuse küsimus. Siin on teine põhjus, miks loobusin uudiste lugemisest.
Inimesed ei oska enam üksteisega käituda. Ma ei räägi maailmavaatest, sest mida rohkem maailmavaateid, seda huvitavam, mind rikastab rääkida nendega, kes mõtlevad teistmoodi. Aga viisakaks peab jääma. Ja peab oskama inimest ära kuulata.
Prõmmimine ja oma tõdede peale surumine – see ei ole väärikas.
https://edasi.org/80166/helilooja-rasmus-puur-meil-on-massiivne-alandlikkuse-ja-tanulikkuse-defitsiit-headuse-defitsiit/?fbclid=IwAR1kbzntlYMWjjAEqOHtnKbs5uBkm66fa2vNnyfc79bor3U5wbZGJYdhZRY
Me loeme uudiseid siis, kui tahame aega viita, aga mitte siis, kui tahame midagi teada saada, uudiste lugemine on nagu meelelahutus. Ja meedia kasutab seda ära, et saada reitingut, on ju reiting tähtis, klikid.
Kui mõtleme ühiskondlikele eeskujudele, räägime sageli vlogger’itest ja influentseritest – inimestest, kes pole ühelgi alal spetsialistid, aga neid jälgitakse. Mida see meie kohta ütleb? Kes on meie eeskujud? Kes kujundavad meie vaimset ruumi?
Iga asjaga on nii: ükskõik kui palju ma sinna sisse panen, selle saan tagasi. Kui panen kurjust ja viha, siis selle saan tagasi. Ei saa oodata, et siis saan tagasi headust või muutun sellest paremaks inimeseks.
Tuleb ikka headusega minna, headus teeb relvituks. Minu tigedus peegeldub ka teisest inimesest vastu. Aga headus teeb relvituks…
Millal saab murest viha, trots või pahameel nende vastu, kes mõtlevad, räägivad ja tegutsevad teistmoodi?
See on pikk tee, see kuhjub… Et otsin kinnitust ainult oma tõdedele, suhtlen ainult nende inimestega, kes jagavad ainult minu väärtusi, ja jään oma mulli kinni. On turvaline ümbritseda end nende tõdedega, mida ma tean. Kui see süveneb ja süveneb, ongi lihtne kaotada kontakt teise inimesega. Need mullid ja piirid aina kasvavad, kuni lasemegi teisel inimesel käest lahti.
Olete etteheitvalt öelnud, praeguse vastuoludest tiine aja kohta, et lõhe inimeste vahel ei ole ühe partei, vaid kõigi poliitikute tekitatud. Et kõik nad on süüdi?
See on viisakuse küsimus. Siin on teine põhjus, miks loobusin uudiste lugemisest.
Inimesed ei oska enam üksteisega käituda. Ma ei räägi maailmavaatest, sest mida rohkem maailmavaateid, seda huvitavam, mind rikastab rääkida nendega, kes mõtlevad teistmoodi. Aga viisakaks peab jääma. Ja peab oskama inimest ära kuulata.
Prõmmimine ja oma tõdede peale surumine – see ei ole väärikas.
https://edasi.org/80166/helilooja-rasmus-puur-meil-on-massiivne-alandlikkuse-ja-tanulikkuse-defitsiit-headuse-defitsiit/?fbclid=IwAR1kbzntlYMWjjAEqOHtnKbs5uBkm66fa2vNnyfc79bor3U5wbZGJYdhZRY
Lisa kommentaar