Sinu veresugulased ja vaimsed esivanemad eksisteerivad sinu kehas, sinu meeles ja vaimus. Kui sa suudad neid tingimusteta aksepteerida, annab see sulle meelerahu ja aitab sul elus edasi minna.
Isegi kui keegi tunneb, et ta ei taha suhelda oma vanematega, sest on oma vanemate peale solvunud, vihane. Kuigi on vanemad olnud temaga ülekohtused või teda väärkohelnud, ei saa ta oma vanematest eralduda. Ta on ikka osa oma vanematest - osa emast ja osa isast läbi iga oma keharaku.
Igas sinu keharakus on olemas sinu esivanemad ja veresugulased ja sa kannad neid edasi. Sama kehtib ka sinu järeltulijate kohta, nemad kannavad iga oma keharakuga edasi sinu teadmisi, kogemusi, hirme.
Ehk oleks õigem leppida oma vanematega, leides võimaluse rahumeelseks kooseluks.
Kui suudad mõista, on leppimine lihtne.
Sinu esivanete elus on olnud palju hetki, kus nad tundsid hirmu, nälga ja palju muid hädasid. See ürgne hirm on ka sinu sees olemas.
Sul on hoolivad esivanemad, kuid võibolla on kellegi esivanemad kannatanud palju ning pannud kannatama ka oma elukaaslased ja lapsed. Kõigil meil on esivanemaid või veresugulasi, keda imetleda ja eeskujuks võtta, samas on ka selliseid esivanemaid, kelle üle ei olda uhked. Sa võid nende peale vihane olla kuid nad jäävad ikka sinu esivanemateks.
Igapäevaselt muretsed sa ohtlike olukordade pärast, isegi siis, kui midagi ei juhtu, tunned sa hirmu.
Muretsed oma turvalisuse pärast, oma perekonna pärast. Oma hirmu tõttu arvad sa sageli, et ei tea mida teha, kuidas käituda, kuid kui jõuad mõistmiseni, aitab see vabastada viha, vihkamist, hirmu.
Kui tunned hirmu ning viha maailma ja teiste inimeste ees, kasvatad sa seda hirmu ka oma lastes.
Kui suudad oma esivanemaid vaadata kaastundega saad aru, et nad kannatasid ja samas püüdsid anda endast parima kooskõlas oma arusaamisega.
Selleks, et neid aksepteerida sellina nagu nad on või olid, tuleb sul kõigepealt aksepteerida iseennast sellisena nagu oled.
Teadvusta oma esivanemate häid ja halbu omadusi ning külgi, aksepteeri neid ilma igasuguse kõhkluseta ja tingimusteta.
Isegi kui keegi tunneb, et ta ei taha suhelda oma vanematega, sest on oma vanemate peale solvunud, vihane. Kuigi on vanemad olnud temaga ülekohtused või teda väärkohelnud, ei saa ta oma vanematest eralduda. Ta on ikka osa oma vanematest - osa emast ja osa isast läbi iga oma keharaku.
Igas sinu keharakus on olemas sinu esivanemad ja veresugulased ja sa kannad neid edasi. Sama kehtib ka sinu järeltulijate kohta, nemad kannavad iga oma keharakuga edasi sinu teadmisi, kogemusi, hirme.
Ehk oleks õigem leppida oma vanematega, leides võimaluse rahumeelseks kooseluks.
Kui suudad mõista, on leppimine lihtne.
Sinu esivanete elus on olnud palju hetki, kus nad tundsid hirmu, nälga ja palju muid hädasid. See ürgne hirm on ka sinu sees olemas.
Sul on hoolivad esivanemad, kuid võibolla on kellegi esivanemad kannatanud palju ning pannud kannatama ka oma elukaaslased ja lapsed. Kõigil meil on esivanemaid või veresugulasi, keda imetleda ja eeskujuks võtta, samas on ka selliseid esivanemaid, kelle üle ei olda uhked. Sa võid nende peale vihane olla kuid nad jäävad ikka sinu esivanemateks.
Igapäevaselt muretsed sa ohtlike olukordade pärast, isegi siis, kui midagi ei juhtu, tunned sa hirmu.
Muretsed oma turvalisuse pärast, oma perekonna pärast. Oma hirmu tõttu arvad sa sageli, et ei tea mida teha, kuidas käituda, kuid kui jõuad mõistmiseni, aitab see vabastada viha, vihkamist, hirmu.
Kui tunned hirmu ning viha maailma ja teiste inimeste ees, kasvatad sa seda hirmu ka oma lastes.
Kui suudad oma esivanemaid vaadata kaastundega saad aru, et nad kannatasid ja samas püüdsid anda endast parima kooskõlas oma arusaamisega.
Selleks, et neid aksepteerida sellina nagu nad on või olid, tuleb sul kõigepealt aksepteerida iseennast sellisena nagu oled.
Teadvusta oma esivanemate häid ja halbu omadusi ning külgi, aksepteeri neid ilma igasuguse kõhkluseta ja tingimusteta.
Lisa kommentaar