MIKS INIMENE EI TALU VAIKUST?
Sest vaikus ei ole tühi. Vaikus on peegel. Ja inimene – eriti tänapäeva inimene – ei taha ennast näha.
Vaikus ei ole lihtsalt helide puudumine. Vaikus on ruum, kus tulevad kuuldavale köik, mis seni maha surutud. Südame tagune sosin. Kahetsus, mida ei tunnistatud. Tunded, mis jäid läbi elamata. Mötted, mis oleks tahtnud tulla, aga me matsime nad mürasse.
Inimene kardab vaikust, sest seal kohtab ta iseennast.
Vaikus ei ole lihtsalt kuulamise keskkond. Vaikus on väli – elav, tajuv, kandev. Kui helid kaovad, siis hakkab välja energia liikuma. Siis hakkab inimene kuulma seda, mida ta tegelikult mötleb. Vaikus paneb südame könelema. Ja see hääl – see ei ole alati meeldiv. Ta vöib olla katkine. Kriitiline. Kahetsev. Vöi täiesti vööras.
Miks vaikust kardetakse?
1. Sest seal pole millegi taha peituda. Müras vöib teeselda. Vaikuses tuleb päris mina välja.
2. Sest alateadvus muutub kuuldavaks. Meie mötted, tunded, hirmud – köik, mis päevavalguses vaikitakse maha – vöimenduvad.
3. Sest vaikuses puudub kontroll. Inimene ei saa dikteerida, mida ta vaikuses kuuleb. Vaikus on nagu loodus – see tuleb, nagu tuleb. Ta ei küsi luba.
Aga miks šamaan otsib vaikust?
Sest vaikus on teejuht. Vaikus näitab, mis on päris ja mis mitte. Vaikus ütleb: “Kui sa ei karda kuulda, siis saad löpuks rääkida töde.” Vaikus on väli, mis ei salli valet. Seal on lihtne, aga karm. Seal ei ela maske. Ainult sina. Koos oma hääle ja varjudega.
Vaikus ei ole tühjus. Vaikus on tervendaja. Kui inimene suudab olla vaikuses – mitte korraks vaikusesse visata ennast, vaid sinna ka jääda – siis hakkab ta aegamisi kuulma elu iseenda sees. Ja alles siis saab alata töeline muutus. Mitte maailmas. Vaid sinus.
Küsimus sulle, vaikuse ees seisjale: Millist häält sa vaikuses esimesena kohtad – oma südame? Vöi oma hirmu?
Metsküla Kalju
tajude teejuht, välja lugeja ja vaikus kuulaja
Sest vaikus ei ole tühi. Vaikus on peegel. Ja inimene – eriti tänapäeva inimene – ei taha ennast näha.
Vaikus ei ole lihtsalt helide puudumine. Vaikus on ruum, kus tulevad kuuldavale köik, mis seni maha surutud. Südame tagune sosin. Kahetsus, mida ei tunnistatud. Tunded, mis jäid läbi elamata. Mötted, mis oleks tahtnud tulla, aga me matsime nad mürasse.
Inimene kardab vaikust, sest seal kohtab ta iseennast.
Vaikus ei ole lihtsalt kuulamise keskkond. Vaikus on väli – elav, tajuv, kandev. Kui helid kaovad, siis hakkab välja energia liikuma. Siis hakkab inimene kuulma seda, mida ta tegelikult mötleb. Vaikus paneb südame könelema. Ja see hääl – see ei ole alati meeldiv. Ta vöib olla katkine. Kriitiline. Kahetsev. Vöi täiesti vööras.
Miks vaikust kardetakse?
1. Sest seal pole millegi taha peituda. Müras vöib teeselda. Vaikuses tuleb päris mina välja.
2. Sest alateadvus muutub kuuldavaks. Meie mötted, tunded, hirmud – köik, mis päevavalguses vaikitakse maha – vöimenduvad.
3. Sest vaikuses puudub kontroll. Inimene ei saa dikteerida, mida ta vaikuses kuuleb. Vaikus on nagu loodus – see tuleb, nagu tuleb. Ta ei küsi luba.
Aga miks šamaan otsib vaikust?
Sest vaikus on teejuht. Vaikus näitab, mis on päris ja mis mitte. Vaikus ütleb: “Kui sa ei karda kuulda, siis saad löpuks rääkida töde.” Vaikus on väli, mis ei salli valet. Seal on lihtne, aga karm. Seal ei ela maske. Ainult sina. Koos oma hääle ja varjudega.
Vaikus ei ole tühjus. Vaikus on tervendaja. Kui inimene suudab olla vaikuses – mitte korraks vaikusesse visata ennast, vaid sinna ka jääda – siis hakkab ta aegamisi kuulma elu iseenda sees. Ja alles siis saab alata töeline muutus. Mitte maailmas. Vaid sinus.
Küsimus sulle, vaikuse ees seisjale: Millist häält sa vaikuses esimesena kohtad – oma südame? Vöi oma hirmu?
Metsküla Kalju
tajude teejuht, välja lugeja ja vaikus kuulaja
Kommentaarid
Lisa kommentaar