Hingede päev

 Rahvakalendri järgi algas hingede aeg oktoobris ja lõpeb mardipäeval.
 Hingede ajal arvati olevat udu ja tuulevaikus. Ja kui oligi suuremat tuult, arvati et hinged ei ole rahul.
 Viimastel aastatel on saanud tavaks 02.11 süüdata õhtul aknal või surnuaias küünlad, et valgustada lahkunud omakestele teed koju.
 Erinevates maades on erinevad kombed hingedepäeva tähistamiseks.
On ju ka Halloween -All Hallows´ Evening- algselt pärit Keltidelt ja  pühendatud surnute jumalale. Kommertslikkus on lisandunud Ameerikast. Kuid ka Ameerikas on veel säilinud hingedepäeval küünalde süütamine.
 Soomes tähistatakse 01.11 kekrit . Kombestik on sarnane meie Mardi- ja Kadripäeva kommetega. Sõna kekri tähendab viimaseks jäämist või millegi lõppemist. Ka tähendas see sügistöödega lõpule jõudmist. Algselt ei olnud päev seotud konkreetse kuupäevaga.
 1006. aastal nimetati 2. november katoliikliku kirikukalendris hingedepäevaks ehk usklike surnute mälestuspäevaks. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. 1990. aastatel hakkas levima komme süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
 Mehhikos tähistatakse 1.-2. novembril Surnute Päeva. Traditsioon on alguse saanud asteekide festivalist, mis oli pühendatud nende jumalanna Mictecacihuatl’ile, kes oli allmaailma ja surmajärgse elu valitseja. 1. november on lastele pühendatud, mida kutsutakse ka Süütute Päevaks või Väikeste Inglite Päevaks. 2. november on täiskasvanud lahkunute ja üldisemalt kõigi surnute päev. Et lahkunute hinged tunneksid ennast hästi vastuvõetuna, on Mehhiko kodudesse  püstitatud väikesed altarid, mida kaunistavad küünlad, pealuud, oranžid saialilled ja paberist voldikud, millel on tantsivad luukered. Altaril on ka erinevad joogid ja söögid. Leib on spetsiaalselt Surnute Päevaks küpsetatud ning seda kaunistavad kondi ja pisara motiivid, mis siis viitavad otseselt lahkunutele ning kurbusele. Külastatakse surnuaedades omakeste haudu, süüakse haudade juures. Kärarikas ja värviküllane festival, mis on mõeldud ennekõike surnutele, kuid elavatele pakub festival võimaluse hästi ja lõbusalt aega.
 Bali saarel on surm täiuslik ja kaunis lõpp inimese maisele teekonnale ning seda sündmust tuleb vääriliselt tähistada. Selleks, et vabastada hinged ja saata nad teele suure austuse ja pidulikkusega, peab toimuma põletamistseremoonia ehk kremeerimine. Tuhastamisel asetatakse keha hiiglaslikku sarkofaagi, mis kujutab lehma. Kuju on valmistatud paberist, puidust ja bambusest, värvitud musta, punase ja kullaga ning kaunistatud sädelevate peeglitükkide ja helmestega. Kuna lehm on Balil püha loom, siis on see suurim austus, mida surnule saab avaldada. Tuhastamispäeval koguneb tuhandeid pealtvaatajaid, et näha seda suurejoonelist tuleshowd. Preestrid loevad palveid ning seejärel süüdatakse lehm põlema. Kehasid peetakse tühjadeks kestadeks, mis tuleb hävitada, et hing saaks kerge ja rõõmsana liikuda edasi uude ja paremasse paika. Järgmisel päeval, kui tuli on järele jätnud vaid jahtunud tuha, puistatakse see ookeani jõulistesse voogudesse.



Kasutatud kirjandust:
Telegramm
https://et.wikipedia.org
http://www.folklore.ee/Berta/kalender.php


Eelmine
Tammest
Järgmine
Novembrist

Lisa kommentaar

Email again: