14. veebruar

 Valentinipäeva tähistamine on seostatav Vana-Roomas tuntud Lupercalia festivaliga – viljakusmaagiaga seotud pidustustega, mida peeti 15. veebruaril jumal Faunuse auks. Faunus oli antiikmaailma viljakusjumal, loomakasvatuse ja põllutöö kaitsja. Kuna ka püha Valentin oli karjakaitsja pühak, võib oletada, et kaks kultust võisid omavahel seguneda, liiatigi, kui tegemist oli lähestikku asetsevate päevadega (14. ja 15. veebruar). Lupercaria tähistamine jätkus ka kristlikul ajal, kuni paavst Gelasius I käskis selle lõpetada aastal 494. Sellejärel hakati tähistama püha Valentini päeva 14. veebruaril, mis oli 350. aastal pühendatud pühale Valentiniusele.. Praegu on see ka Valentini nimepäev. Kuna on teada kaks selleaegset Valentinuse-nimelist pühakut, siis pole täpselt teada kumba Valentinust on mõeldud. Üks neist oli roomlasest preester ja teine Interamna (Terni) piiskop. On oletatud ka, et tegemist on ühe ja sama isikuga, sest Rooma preester võis hiljem saada Terni piiskopiks. Püha Valentini surma on tõlgendatud kui keiser Claudiuse karistust kristlike laulatustseremooniate läbiviimise eest. Valentin olevat salaja laulatanud keisri armee sõdureid ning armastajapaaridele lilli kinkinud. Ühe legendi järgi olevat ta sõbrunenud Rooma vangivalvuri tütrega, kellele ta enne oma hukkamist olevat saatnud kaardi sõnadega "Sinu Valentinilt". Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel.
https://et.wikipedia.org/wiki/Valentinipäev


 Eestis hakati Valentini päeva tähistama 80-ndate aasta lõpus ja jõudis Eestisse Soome kaudu.
 Kuigi algselt oli sõbrapäev pühendatud kallimale ja armastusele tehes kingitusi ja andes märku oma tunnetest populaarne enamasti noorte inimeste seas, siis praegusel ajal tähistavad sõbrapäeva inimesed igas vanuses, sest on see ju hea võimalus pidada meeles lähedasi inimesi - kinkida neile lilli ja teha kingitusi..
 Traditsiooniliselt on sõbrapäeva lilleks punane roos, mis on Venuse lemmiklill ja sügavate tunnete sümboliks.