Surmast

Surra pole midagi, hirmus on mitte elada.
Victor Hugo, "Hüljatud"

Kui sa oled kinni jäänud oma minevikku, eelarvamustesse, uskumustesse ja sõltud teiste inimeste arvamusest - oled omamoodi surnud. Ning arusaamine, et sa ei ole oma elu jooksul kasutanud kõiki oma võimalusi ja andeid, tekitab sinus surmahirmu.
Kuid mis on surmahirm? Ehk on see hoopis hirm teadmatuse ees? Sa ju ei tea mis ees ootab?

Mõned päevad tagasi oli lähisugulase matus. Vanuse poolest ei olnudki ta nii vana - 64 aastat meesterahvas. Viimaste aastate jooksul oli ta keeranud oma elus uue lehekülje. Ta ei olnud rahul varasemalt elatud elulaadiga ja alles oma elu viimasel nädalal rääkis ta oma pojaga üle mitmete aastate. Kui ma lahkunut vaatasin, sain aru, et lahkumine oli tema valik ning ta läks rahuga, sest sai ka pojaga suhteid siluda ja  temas ei olnud hirmu.

Surm on ju omamoodi üleminek ja sama loomulik kui sünd.

Surm võib tabada igaüht, igal ajal.

Teadlikkus surmast võib anda sinu elule hoopis teise suuna ja väärtuse.


Photo credit: Momentchensammler on Visual hunt / CC BY
Eelmine
Sõprusest
Järgmine
Kontrollist

Lisa kommentaar

Email again: