Olemisest

Meie füüsiline keha on keerukas, kuid ühtne ja see töötab ühtse tervikuna seni kui me haigestume. Meie siseelu aga ei kujuta endast mingit psüühilist tervikut ega ühtsust.

Inimese siseelu on vägagi mitmepalgeline, seal on palju erinevaid minasid.

On kõrgem mina ja madalam mina mis on selle sama mina kaks osapoolt.

Ükski inimene ei ole kogu aeg ühesugune. Meil ei ole sellist mina, mis oleks tõeline, püsiv, muutumatu ja igavene.

Meis elab väga palju erinevaid minasid, kellest ühed on paremad, teised jälle halvemad. Igaüks neist minadest võitleb ülemvõimu eest soovides olla üheks, eriliseks, ainsaks. Igaüks neist tahab kontrollida ja et teised talle alluksid. Kui tahad ennast tõeliselt tundma õppida, pead sügavalt enda sisse vaatama ja püüdma ära tunda kõik need erinevad minad.

Ilma sügava ja tõsise enesevaatluseta ei saa sa ennast kunagi tundma õppida.

Kõigepealt tuleb enesevaatluse käigus selgeks teha, millest sa vabaneda tahad. Ei saa kõrvaldada vigu, millest sa teadlik ei ole. Ja see on töö, mida keegi teine sinu eest ära teha ei saa.

Millegi tunnistamine või kinnitamine ja mõistmine on kaks täiesti erinevat asja.

Teadmine kuulub mõistuse, aga mõistmine südame juurde.

Sõltuvalt sellest, milline sa seesmiselt oled, tõmbad sa endale ligi vastavaid olukordi.

Ka väsinud inimene tahab muutuda et pöörata oma elus uus lehekülg, kuid tihti ta ei oska seda teha, sest ta on ummikus. See, mis juhtus temaga eile juhtub sageli ka täna ja homme. Ta jääbki kordama neid samu vigu kui ta nendest kunagi ei õpi.

Milline on sinu olemise tase? Kui sa oma olemise taset ei muuda, korduvad sinu õnnetused, ebameeldivad olukorrad ja hädad ikka uuesti ja uuesti. Kõik see on väljaspool sind ja on peegeldus sellest, mida sa enda sees kannad. Võib väita, et see mida sa väljaspool näed on sinu enda sisemine peegeldus. Kui sa muutud sisemiselt  on see näha ka välistes olukordades.  

Inimese elu sarnaneb sümfooniaga, mille ta ise komponeerib.    Ludwig van Beethoven

MILLINE ON SINU OLEMISE TASAND? 

OLED SELLELE MÕELNUD?