Meil igalühel on oma lugu mida esmasel kohtumisel välja näitame, kuid tihti võib peidus olla hoopis teistsugune, hoopis karmim või kurvem lugu.
Kui saad teada kellegi raskest diagnoosist, tekib palju küsimusi: miks? kuidas nii? miks tema? kuidas edasi?
Sa ei tea mida öelda (kas üldse öelda), kuidas suhtuda, kuida käituda.
Hiljuti olin väikesel reisil väga armasa, elurõõmsa ja positiivse inimesega. Peale oma sünnipäeva jagas ta oma mõtteid ning tundeid ja need puudutasid mind väga. Arvan, et on väga oluline, et iga inimene julgeks tunda ja tunnistada nii oma rõõme kui muresid, tugevusi ja nõrkusi ja julgeks neid ka jagada, sest kuskil võib olla keegi, kes väga vajab toetust ja julgustust ning saab innustust sellest jagamisest.
Armastus kui suurim tervendaja
Olen õppinud, et tõeline kohalolu tuleb südamest, mitte kohustusest.
- - -
Sest suurim ravim, mida elu saab pakkuda, on armastus ise.
ja see pani mind mõtlema.........
Kui inimene saab teada raskemast diagnoosist – olgu see vähk, krooniline haigus, depressioon või mõni muu elumuutev seisund –, ei muutu ainult tema tervis. Muutub kogu tema maailm. See hetk võib tunduda nagu maa libiseks jalge alt ja kõik tuttav vajuks korraks varju. Hirm ja ebakindlus tungivad ellu ning inimene seisab silmitsi oma haavatavuse ja surelikkusega. Just sellisel hetkel saab armastus ja lähedaste toetus hindamatuks. See pole pelgalt ilus žest või lohutav sõna, vaid tõeline elujõud, mis aitab edasi minna.
Haigus ei ole ainult kannatus, vaid teekond, mis paljastab elu sügavama kihi. See näitab, kui palju armastust meid tegelikult ümbritseb – ja kui sügavalt me ise suudame armastada. Kui elu võtab maha meie igapäevased maskid ja rollid, jääb järele vaid inimene ja tema süda. See võib olla valus, kuid samas ka ehe ja aus hetk, mis õpetab hindama elu kõige lihtsamaid ja tõelisemaid hetki.
Raskel ajal õpime, et armastus ei ole ainult sõnad või lubadused, vaid kohalolu. Kui haigus võtab jõu ja sõnad, siis kohalolu annab need tagasi – uuel, sügavamal kujul.
Inimene, kes seisab silmitsi raske diagnoosiga, ei vaja alati lahendusi ega nõuandeid. Ta vajab kohalolu – teadmist, et ta pole üksi. Mõnikord on piisav ühest kallistusest, ühest pilgust või koos hingatud hetkest. Need väikesed, vaiksed žestid võivad kanda suuremat jõudu kui tuhat lohutavat lauset.
Selline kohalolu ütleb: „Sa ei pea praegu tugev olema. Ma olen siin. Me hingame koos.” See sõnum loob turvatunde ja annab jõu, mida ükski ravim ega arst ei saa pakkuda.
Tõeline armastus on ruum, kus ei ole vaja õigustada ega võistelda. See on soe ja pehme jõud, mis lihtsalt hoiab. Haigus paneb proovile mitte ainult haige inimese, vaid ka tema lähedased. Kas suudame jääda avatuks ja armastada ilma tingimusteta, ilma „aga”-deta? Just siin avaldubki armastuse tõeline jõud – kui me suudame olla olemas ka siis, kui elu ei ole ilus ega lihtne.
Diagnoosi saades muutub maailm tihti vaiksemaks. Helid summutuvad, inimesed mööduvad justkui kaugelt, ja hirm võtab võimust. Kuid siis võib juhtuda midagi väikest, ent suurt – keegi ütleb sooja sõna, asetab käe õlale, vaatab silma. Sellest võib sündida valguslaik, mis annab jõudu edasi elada. Need hetked on tõendid, et armastus on ravim, mis ei tule apteegist, vaid südamest.
Ka toetaja vajab tuge:
Sageli unustatakse, et ka see, kes toetab, on oma teekonnal. Lähedase haiguse kõrval olemine võib olla kurnav ja emotsionaalselt raske. Toetaja tunneb hirmu ja abitust, vahel ka väsimust ja valu. Kuid armastus, mida ta annab, ei kao. See tuleb alati tagasi – rahu, tänutunde ja sügavama sidemena. Armastus ei vähene jagades, vaid just jagades kasvab.
Õrnuse taastamine täiskasvanute vahel.
Kui laps või lemmikloom jääb haigeks, reageerime instinktiivselt hoolivuse ja hellusega. Me ei küsi, miks see juhtus, vaid pakume soojust ja turvatunnet. Kui aga täiskasvanu haigestub, kipub see õrnus kaduma – võib-olla hirmu või abituse tõttu. Ometi vajab ka täiskasvanu sama: hellust, mõistmist ja tunnet, et ta on endiselt hoitud. Haigus ei tee inimest vähem vääriliseks; vastupidi, just siis vajab ta kõige enam, et teda armastataks.
Armastus on jõud, mis ei ravi üksnes keha, vaid tervendab hinge. See loob ruumi, kus elu saab edasi hingata isegi kõige raskemal hetkel. Mõnikord piisab vaid sellest, et olla kohal – ilma sõnade ja selgitusteta. Lihtsalt olla, hoida ruumi, hingata koos.
Sest vahel ongi suurim armastus see, kui me lihtsalt oleme.
FB: Sõbra puudutus
https://www.facebook.com/profile.php?id=100090716191156
Kui saad teada kellegi raskest diagnoosist, tekib palju küsimusi: miks? kuidas nii? miks tema? kuidas edasi?
Sa ei tea mida öelda (kas üldse öelda), kuidas suhtuda, kuida käituda.
Hiljuti olin väikesel reisil väga armasa, elurõõmsa ja positiivse inimesega. Peale oma sünnipäeva jagas ta oma mõtteid ning tundeid ja need puudutasid mind väga. Arvan, et on väga oluline, et iga inimene julgeks tunda ja tunnistada nii oma rõõme kui muresid, tugevusi ja nõrkusi ja julgeks neid ka jagada, sest kuskil võib olla keegi, kes väga vajab toetust ja julgustust ning saab innustust sellest jagamisest.
Armastus kui suurim tervendaja
On hetki, mil elu paneb meid peatuma ja küsima, mis tegelikult loeb. Minu jaoks on see küsimus viimastel päevadel saanud väga selge vastuse — tervis, armastus ja lähedaste toetus.
- - -
Õnne, tervist ja armastust saab ju soovida igal päeval, igal hetkel. Iga siiras soov, iga hooliv puudutus ja soe pilk on juba ise kingitus. Kui keegi meie lähedastest haigestub, siis mis on suurim ravim? Mitte tablett ega rohupudel, vaid armastus. See tunne, et sinust hoolitakse, et sind märgatakse ja sa oled armastatud — see ongi tervendav jõud.
- - -Olen õppinud, et tõeline kohalolu tuleb südamest, mitte kohustusest.
- - -
Sest suurim ravim, mida elu saab pakkuda, on armastus ise.
ja see pani mind mõtlema.........
Kui inimene saab teada raskemast diagnoosist – olgu see vähk, krooniline haigus, depressioon või mõni muu elumuutev seisund –, ei muutu ainult tema tervis. Muutub kogu tema maailm. See hetk võib tunduda nagu maa libiseks jalge alt ja kõik tuttav vajuks korraks varju. Hirm ja ebakindlus tungivad ellu ning inimene seisab silmitsi oma haavatavuse ja surelikkusega. Just sellisel hetkel saab armastus ja lähedaste toetus hindamatuks. See pole pelgalt ilus žest või lohutav sõna, vaid tõeline elujõud, mis aitab edasi minna.
Haigus ei ole ainult kannatus, vaid teekond, mis paljastab elu sügavama kihi. See näitab, kui palju armastust meid tegelikult ümbritseb – ja kui sügavalt me ise suudame armastada. Kui elu võtab maha meie igapäevased maskid ja rollid, jääb järele vaid inimene ja tema süda. See võib olla valus, kuid samas ka ehe ja aus hetk, mis õpetab hindama elu kõige lihtsamaid ja tõelisemaid hetki.
Raskel ajal õpime, et armastus ei ole ainult sõnad või lubadused, vaid kohalolu. Kui haigus võtab jõu ja sõnad, siis kohalolu annab need tagasi – uuel, sügavamal kujul.
Inimene, kes seisab silmitsi raske diagnoosiga, ei vaja alati lahendusi ega nõuandeid. Ta vajab kohalolu – teadmist, et ta pole üksi. Mõnikord on piisav ühest kallistusest, ühest pilgust või koos hingatud hetkest. Need väikesed, vaiksed žestid võivad kanda suuremat jõudu kui tuhat lohutavat lauset.
Selline kohalolu ütleb: „Sa ei pea praegu tugev olema. Ma olen siin. Me hingame koos.” See sõnum loob turvatunde ja annab jõu, mida ükski ravim ega arst ei saa pakkuda.
Tõeline armastus on ruum, kus ei ole vaja õigustada ega võistelda. See on soe ja pehme jõud, mis lihtsalt hoiab. Haigus paneb proovile mitte ainult haige inimese, vaid ka tema lähedased. Kas suudame jääda avatuks ja armastada ilma tingimusteta, ilma „aga”-deta? Just siin avaldubki armastuse tõeline jõud – kui me suudame olla olemas ka siis, kui elu ei ole ilus ega lihtne.
Diagnoosi saades muutub maailm tihti vaiksemaks. Helid summutuvad, inimesed mööduvad justkui kaugelt, ja hirm võtab võimust. Kuid siis võib juhtuda midagi väikest, ent suurt – keegi ütleb sooja sõna, asetab käe õlale, vaatab silma. Sellest võib sündida valguslaik, mis annab jõudu edasi elada. Need hetked on tõendid, et armastus on ravim, mis ei tule apteegist, vaid südamest.
Ka toetaja vajab tuge:
Sageli unustatakse, et ka see, kes toetab, on oma teekonnal. Lähedase haiguse kõrval olemine võib olla kurnav ja emotsionaalselt raske. Toetaja tunneb hirmu ja abitust, vahel ka väsimust ja valu. Kuid armastus, mida ta annab, ei kao. See tuleb alati tagasi – rahu, tänutunde ja sügavama sidemena. Armastus ei vähene jagades, vaid just jagades kasvab.
Õrnuse taastamine täiskasvanute vahel.
Kui laps või lemmikloom jääb haigeks, reageerime instinktiivselt hoolivuse ja hellusega. Me ei küsi, miks see juhtus, vaid pakume soojust ja turvatunnet. Kui aga täiskasvanu haigestub, kipub see õrnus kaduma – võib-olla hirmu või abituse tõttu. Ometi vajab ka täiskasvanu sama: hellust, mõistmist ja tunnet, et ta on endiselt hoitud. Haigus ei tee inimest vähem vääriliseks; vastupidi, just siis vajab ta kõige enam, et teda armastataks.
Armastus on jõud, mis ei ravi üksnes keha, vaid tervendab hinge. See loob ruumi, kus elu saab edasi hingata isegi kõige raskemal hetkel. Mõnikord piisab vaid sellest, et olla kohal – ilma sõnade ja selgitusteta. Lihtsalt olla, hoida ruumi, hingata koos.
Sest vahel ongi suurim armastus see, kui me lihtsalt oleme.
FB: Sõbra puudutus
https://www.facebook.com/profile.php?id=100090716191156
Kommentaarid
Lisa kommentaar