Keskajal oli takjas tuntud Euroopas söögitaimena, mis praegusel ajal on asendunud kartuliga. Erinevatest takjasortidest on Eestis kõige rohkem levinud villtakjas, kuid on veel suurtakjas, väiketakjas ja salutakjas.
Toiduks tarvitatakse toorsalatites ja suppides peamiselt noori võrseid ja lehti, sest vanemad lehed muutuvad kibedaks, ning juurt.
Pestud ja kooritud juurest võib teha toorelt salatit, keeta-hautada ning küpsetada nagu tavalist juurvilja. Juured keevad pehmeks hapustatud keskkonnas, nõrgas sidrunhappelahuses. Kuumtöötlemisel muutub juur magusaks. Peale keetmist praetud takjajuur maitseb nagu kartul. Kuivatatud koortest saab teha teed või kasutada juuksepesuvees.
Takjas on hea meetaim.
Värskeid takjalehti saab kasutada putukahammustuste raviks, aga ka mädanevate haavade ravimisel ja liigese vaevuste leevendamisel.
Rahvameditsiinis kasutatakse peamiselt takjajuurt, mida kogutakse kas sügisel või varakevadel enne õitsema hakkamist. Takja juured sisaldavad kuni 45 protsenti inuliini, 12 protsenti valke, eeterlikke õlisid, polüfenoolseid ühendeid, parkaineid, orgaanilisi happeid ja mineraale. C-vitamiini on lehtedes 300–350 mg%, lisanduvad karotiin, K-vitamiin, bioaktiivsed glükosiidid ja alkaloidid.
Takjajuur puhastab verd, kiirendab neerude tegevust, kiirendab rasvade ainevahetust ja suurendab vee eritumist, aidates kaasa tursete alanemisele. Külmetushaiguste korral on takjajuur heaks abivahendiks higistama ajamisel, kurguhaiguste puhul aitab teega kuristamine.Takjajuurel on leitud kasvajarakkude vohamist taandav toime, eriti seedeelundite kasvajatel.
Takjajuuretõmmis takistab juuste väljalangemist ja parandab juukse kasvu. Takjajuurt kasutatakse ka paljude nahahaiguste raviks.
Uurides takjat mikroskoobi all, tuli Šveitsi inseneril Georges de Mestral 1940 aastate alguses mõte kasutada takja eeskuju erinevate asjade kinnitamisel. Sealt siis takjapaelad.
https://maakodu.delfi.ee/artikkel/39434495/takjad-uhked-tuutud-ja-kasulikud
https://maaelu.postimees.ee/6572308/takjajuur-soodustab-juuksekasvu
Toiduks tarvitatakse toorsalatites ja suppides peamiselt noori võrseid ja lehti, sest vanemad lehed muutuvad kibedaks, ning juurt.
Pestud ja kooritud juurest võib teha toorelt salatit, keeta-hautada ning küpsetada nagu tavalist juurvilja. Juured keevad pehmeks hapustatud keskkonnas, nõrgas sidrunhappelahuses. Kuumtöötlemisel muutub juur magusaks. Peale keetmist praetud takjajuur maitseb nagu kartul. Kuivatatud koortest saab teha teed või kasutada juuksepesuvees.
Takjas on hea meetaim.
Värskeid takjalehti saab kasutada putukahammustuste raviks, aga ka mädanevate haavade ravimisel ja liigese vaevuste leevendamisel.
Rahvameditsiinis kasutatakse peamiselt takjajuurt, mida kogutakse kas sügisel või varakevadel enne õitsema hakkamist. Takja juured sisaldavad kuni 45 protsenti inuliini, 12 protsenti valke, eeterlikke õlisid, polüfenoolseid ühendeid, parkaineid, orgaanilisi happeid ja mineraale. C-vitamiini on lehtedes 300–350 mg%, lisanduvad karotiin, K-vitamiin, bioaktiivsed glükosiidid ja alkaloidid.
Takjajuur puhastab verd, kiirendab neerude tegevust, kiirendab rasvade ainevahetust ja suurendab vee eritumist, aidates kaasa tursete alanemisele. Külmetushaiguste korral on takjajuur heaks abivahendiks higistama ajamisel, kurguhaiguste puhul aitab teega kuristamine.Takjajuurel on leitud kasvajarakkude vohamist taandav toime, eriti seedeelundite kasvajatel.
Takjajuuretõmmis takistab juuste väljalangemist ja parandab juukse kasvu. Takjajuurt kasutatakse ka paljude nahahaiguste raviks.
Uurides takjat mikroskoobi all, tuli Šveitsi inseneril Georges de Mestral 1940 aastate alguses mõte kasutada takja eeskuju erinevate asjade kinnitamisel. Sealt siis takjapaelad.
https://maakodu.delfi.ee/artikkel/39434495/takjad-uhked-tuutud-ja-kasulikud
https://maaelu.postimees.ee/6572308/takjajuur-soodustab-juuksekasvu
Lisa kommentaar