Sinepit on ravim- ja maitsetaimena kasvatatud ligi 5000 aastat
Ka Euroopas on sinepit tuntud ja kasvatatud aastatuhandeid. Keskajal kasvatati sinepitaimi kloostrites kui õukondades nii maitse- kui ravimtaimena. Pastat on sinepist valmistanud lühemat aega, küll aga on teada, et ka Eestis valmistati seda juba enam kui 100 aastat tagasi.
Sinepitaimi on väga erinevaid, osasid neist saab looduslikult kasvatada ka Eestis avamaal,teda võib leida ka koduaedadest.
Sinepitaim vajab kasvamiseks ohtralt päikest ja toitainete rikast mulda. Sinepi lehtedega saab maitsestada salateid, kuid tavaliselt on kasvatamise peamiseks eesmärgiks seemnete saamine, mida kasutatakse toitude maitsestamisel näiteks pipra asemel, kurkide hapendamisel, erinevates marinaadides.
Ka ravimtaimena on sinepit tuntud juba aastatuhandeid. Sinepil on põletikuvastane toime, ta parandab verevarustust, soodustab seedimist, aitab hingamisteede vaevuste korral. Küllap on enamusele pandud köha korral sinepiplaastrit rinnale või siis seljale.
Sinepitaime erinevaid osasid kasutatakse erineval otstarbel, kuid kõige väärtuslikumaks peetakse sinepiseemneid, millest pressitakse sinepiõli, pressimise jääkidest jahvatatakse sinepipulber, millest omakorda valmistatakse toidulaualt tuttavat sinepipastat.
Eesti köögis kasutatakse sinepit kõige sagedamini liha kõrvale ning erinevates kastmetes, aga sinepit lisatakse ka suppidele, lihamarinaadidele ja salatitele. Sinepit lisatakse üldjuhul maitsestamiseks, kuid sinep pidurdab ka toidu kiiret riknemist ehk pikendab toidu kasutamisaega.
Eestis on sinep eelkõige tuubitootena tuntud, sest Põltsamaal paigaldati 1961. aastal uus tuubidesse villimise liin Ungarist pärit moodsa sisseseadega. Kuigi sama tehasehoonet ega liini pole enam ammu, pakendatakse Eestis sinepit jätkuvalt tuubi, samas kui mujal maailmas on sinepipasta enamasti klaaspurgis. Tuubisinepil on purgisinepi ees üks selge eelis – kuna ka pärast pakendi avamist puutub tuubi sisu minimaalselt kokku õhuga, ei hakka sinep kuivama ja püsib oluliselt kauem värskena.
Ekslikult arvatakse, et sinepi kangus sõltub sinepipulbri sisaldusest tootes. Kuid tegelikult ei ole pulbri kogus sugugi nii oluline, kui sinepitaime sort, mis teeb sinepi kas kangeks, mahedaks või isegi magusapoolseks. Sinepitaime sorte on erinevaid, näiteks Põltsamaa sinepis kasutatakse sarepta sinepitaime seemneid, mis on tuntud oma terava maitse ja lõhna poolest. Eestis seda sinepitaime ei kasvatata. Varasematel aastatel toodi toorainet Venemaalt Volgogradist, kuid praegu Kanadast.
Eestlaste armastavad kanget sinepit, kuid Euroopa sinepiturul on see pigem haruldane toode, sest enamus eurooplastest, ka meie põhjanaabrid, on harjunud maheda maitsega sinepiga.
Mõnikord arvatakse ekslikult, et Dijon on sinepi mahedale maitsele viitav üldnimetus, kuid tegelikult on Partsusmaa linn Dijon teinud ära väga suure töö, et sinep oleks Euroopas maitseainena populaarne, ja seepärast kutsutakse seda linna ka maailma sinepipealinnaks.
Ka Euroopas on sinepit tuntud ja kasvatatud aastatuhandeid. Keskajal kasvatati sinepitaimi kloostrites kui õukondades nii maitse- kui ravimtaimena. Pastat on sinepist valmistanud lühemat aega, küll aga on teada, et ka Eestis valmistati seda juba enam kui 100 aastat tagasi.
Sinepitaimi on väga erinevaid, osasid neist saab looduslikult kasvatada ka Eestis avamaal,teda võib leida ka koduaedadest.
Sinepitaim vajab kasvamiseks ohtralt päikest ja toitainete rikast mulda. Sinepi lehtedega saab maitsestada salateid, kuid tavaliselt on kasvatamise peamiseks eesmärgiks seemnete saamine, mida kasutatakse toitude maitsestamisel näiteks pipra asemel, kurkide hapendamisel, erinevates marinaadides.
Ka ravimtaimena on sinepit tuntud juba aastatuhandeid. Sinepil on põletikuvastane toime, ta parandab verevarustust, soodustab seedimist, aitab hingamisteede vaevuste korral. Küllap on enamusele pandud köha korral sinepiplaastrit rinnale või siis seljale.
Sinepitaime erinevaid osasid kasutatakse erineval otstarbel, kuid kõige väärtuslikumaks peetakse sinepiseemneid, millest pressitakse sinepiõli, pressimise jääkidest jahvatatakse sinepipulber, millest omakorda valmistatakse toidulaualt tuttavat sinepipastat.
Eesti köögis kasutatakse sinepit kõige sagedamini liha kõrvale ning erinevates kastmetes, aga sinepit lisatakse ka suppidele, lihamarinaadidele ja salatitele. Sinepit lisatakse üldjuhul maitsestamiseks, kuid sinep pidurdab ka toidu kiiret riknemist ehk pikendab toidu kasutamisaega.
Eestis on sinep eelkõige tuubitootena tuntud, sest Põltsamaal paigaldati 1961. aastal uus tuubidesse villimise liin Ungarist pärit moodsa sisseseadega. Kuigi sama tehasehoonet ega liini pole enam ammu, pakendatakse Eestis sinepit jätkuvalt tuubi, samas kui mujal maailmas on sinepipasta enamasti klaaspurgis. Tuubisinepil on purgisinepi ees üks selge eelis – kuna ka pärast pakendi avamist puutub tuubi sisu minimaalselt kokku õhuga, ei hakka sinep kuivama ja püsib oluliselt kauem värskena.
Ekslikult arvatakse, et sinepi kangus sõltub sinepipulbri sisaldusest tootes. Kuid tegelikult ei ole pulbri kogus sugugi nii oluline, kui sinepitaime sort, mis teeb sinepi kas kangeks, mahedaks või isegi magusapoolseks. Sinepitaime sorte on erinevaid, näiteks Põltsamaa sinepis kasutatakse sarepta sinepitaime seemneid, mis on tuntud oma terava maitse ja lõhna poolest. Eestis seda sinepitaime ei kasvatata. Varasematel aastatel toodi toorainet Venemaalt Volgogradist, kuid praegu Kanadast.
Eestlaste armastavad kanget sinepit, kuid Euroopa sinepiturul on see pigem haruldane toode, sest enamus eurooplastest, ka meie põhjanaabrid, on harjunud maheda maitsega sinepiga.
Mõnikord arvatakse ekslikult, et Dijon on sinepi mahedale maitsele viitav üldnimetus, kuid tegelikult on Partsusmaa linn Dijon teinud ära väga suure töö, et sinep oleks Euroopas maitseainena populaarne, ja seepärast kutsutakse seda linna ka maailma sinepipealinnaks.
Lisa kommentaar