Pihlakas

Pihlakate ilu saab imetleda kaks korda aastas - kevadel, kui puud täis lopsakaid õiepuhmaid ja sügisel kui puud punetavad marjakobaraist. Pihlakas on põhjamaa puudest kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu. Looduslike pihlakassortide marjadel on kergelt kibe maitse, kuid see kaob kuumutamisel ja külmutamisel. Aretatud sordid on vähem kibedad ja marjad on ka suuremad.
Juba ammustest aegadest on pihlakamarju kasutatud toiduks. Nendest on küpsetatud leiba, valmistatud mahla, siirupit, moosi, veini, ja ka erinevate lihade maitsestamiseks.
Pihlaka marjades on kõige rohkem C- vitamiini ja ka D,K,E,B- grupi vitamiine. Mineraalainetest leidub marjades rauda, magneesiumit, kaaliumi, kaltsiumit, fosforit, räni, väävlit, mangaani.
Pihlaka õied on liblikatele toiduks, marjad aga on lindude poolt armastatud talvetoit.
Külmutamisel säilivad pihlakamarjade nii raviomadused kui ka toiteväärtus.
Kuivatamiseks peaks pihlakamarju korjama kui nad on veel erkpunased- oranžid.
Kuivatatud marjadest on hea teha hommikuteed, sest marjadel on ergutav toime.
Pihlakaid on istutatud aedadesse kodu kaitsmiseks. Usutakse, et pihlakast tehtud ehe kaitseb ka kodust eemal olles.



Kasutatud kirjandust:
Eesti väike ravimtaimeraamat - Katrin Luke
https://et.wikipedia.org/wiki/Pihlakas